Pühapäev, 23. juuni 2019

Eilsest me kõik oleme homsesse teel....

Istun arvuti taga ja mõtisklen.

Südaöö on ammu möödas ja tegelikult oleks aeg magama minna, aga lihtsalt ei raatsi veel. 
Pealegi algas mul puhkus ja kiiret pole kuhugi. Aega on maailm ja enamgi veel. Teen just seda mida soovin  ja mida hing ihkab.
Läbi lahtise rõduukse tungib tuppa  juba kustuma hakkavate lõkete suitsust hõngu ning siin-seal on veel suitsuvinet näha.

Suvi on mõnus. Mulle meeldivad sellised soojad ja päikeselised päevad. Muidugi öösiti võiks sadada, et mu väike aed saaks kosutust, aga ega kõike head ka korraga ei saa.

Sellel nädalal oli nii palju tähtsaid sündmusi mille üle saab ainult rõõmustada.
Mu noorem laps sai kätte Tallinna Tehnikaülikooli diplomi. 
Tundub, et minu elutöö on nüüd tema kasvatamisel tehtud ja ma võin loorberitele puhkama jääda.

Mu kõige vanem lapselaps lõpetas 12. klassi.
Juulis ootab teda ees uue kooli katsed ja eks siis ole näha, mis edasi saama hakkab.


Mul on südamest hea meel, et mu esiklaps kuulas oma sisemist häält ja usaldas seda.
Päris suur samm on teha elus muutusi kui seljatagune kindlus polegi  veel kõige suurem, aga teda teades ja tundes tean, et see otsus oli õige ja ta saab sellega suurepäraselt hakkama.
Seda enam, et uus siht on silmapiiril ja tal on olemas julgus usaldada elu.

Mul on hea meel, et väikese Annabeli elu päästmiseks vajalik rahasumma on koos.
Hoides süles oma varsti kuu ajaseks saavat lapselast ei kujutaks ma ettegi, et teda võiks selline haigus tabada ja raviks oleks vaja nii suurt summat.
Loodan südamest, et selle väikese tüdruku elu saab päästetud ja edaspidi saab ta elada täisväärtuslikku elu.
Ma küll ei kujuta ette, mis imeravim see nii kallis rohi  on, aga kui sellest on abi, siis ei lähegi muu mulle enam korda.



Mul on hea meel, et mu tomatid otsustasid ikka traditsioonidest kinni pidada ja enne jaani oma värvi muuta. Kes punaseks, kes kollaseks oli nende enda valik.
Tundub, et kohe, kohe hakkab neid hulgi tulema.

Öös on asju. Seda teame me kõik. Öö on aeg, kus me saame rahulikult mõelda, et homme on veel parem kui täna. On vaikust, on armastust, on ka valu.

 Ilusat jaaniööd teile armsad sõbrad ja leidke see enda sõnajalaõis üles.

















i







Pühapäev, 9. juuni 2019


Saare mõisas.

Ida-Virumaa mõisad said selleks aastaks kõik külastatud ja üle vaadatud ning otsustasime nüüd suuna seada hoopis Noarootsi poole.


Külastasime Saare mõisa Pürksi vallas. 
Mõis on valminud 1798 aastal, aga 1995/ 2001 läbis täieliku taastamise.
Mõisal on ka muuseum, kus oli võimalik tutvuda vanavaraga.

Väga meeldis, et külastajatele  on  tagatud täielik vaikus ja privaatsus. 
Meiega koos viibis majas veel üks sakslastest abielupaar, aga nemad asusid hoopis maja teises tiivas.
Tundsime ennast tõeliste mõisaproua ja härrana.
Väga meeldis ka maja perenaine, kes teadis hästi ajalugu ja oli nõus kõikidele meie küsimustele vastama.
Õhtul kell 6 läks ta aga koju ja terve mõis jäi meie päralt.
Enne minekut küsis veel mis kell ta meile hommikusööki tegema tuleb.
Väga meeldiv oli selline usaldus. Lubati võtta kõike, mis meil vaja.
Mõisal on ka köök, mida külastajad saavad vastavalt oma soovile kasutada.


Õhtul jalutasime  linnuvaatlustornide juurde, kust avanes ilus vaade veekogule ja muidugi väga imeline oli ka päikeseloojang.


Hommikusöök oli väga maitsev. Perenaine küsis meie soove ja tegi just seda, mida tahtsime. Saime proovida ka tema tehtud karaskit ja rabarberikooki.
Kindlasti soovitaksin Saare mõisa üle vaadata. 

Enne lahkumist kutsus perenaine meid veel vaatame luige perekonda, kes oma 4 pojaga veekogu poole jalutasid. Isaluik oli kogu aeg valvel ja jälgis meie igat sammu. Pojad olid nii tillukesed ja hallikad, et ei paistnud rohust väljagi.

Järgmisel korral kohtumiseni jälle uues mõisas.