pühapäev, 26. mai 2019

Mäetaguse mõisas.

Selle nädalavahetuse veetsime Ida-Virumaal Mäetaguse mõisas.
Väga kenasti renoveeritud mõisakompleks ja park.
Õues olid suurepärased sportimisvõimalused.
Hotelli sisenedes ootas uksel sõbralik kass.Personal oli lahke ja abivalmis. Hommikusöök väga rikkalik.
Kui millegi üle norida, siis olid need katuseaknad, mida ei ulatanud avama ja toas oli  palav ning umbne. Pisut jättis soovida ka stiil ja kujundus, aga see on ilmselt maitse asi ja ega see otseselt ei seganud.
Kõige suurema elamuse saime spas. Vesi oli meeldivalt soe, kloorilõhna polnud eriti tunda. Vahva mulivann ja teised väiksemad basseinid. Proovisime ära ka  infrapunasauna, arusauna ja tavaline leilisauna.

Kuigi maja tundus rahvast täis olevat, ei olnud spa ülerahvastatud. 
Vahepeal sain tükk aega päris üksi ujuda sellel ajal kui teised mõnulesid mullivannis ja saunades.Eriti hubaseks tegi olemise sume valgus ja kui väljas hakkas pimedaks minema, siis süttisid värvilised tuled.
Spas võis olla kuni sulgemiseni ja enne hommikusööki oli ka võimalus 2 tundi ujuda.
Õhtul hilja jalutasime veel kenas mõisapargis ning kuulasime lindude laulu.




Käisime  ka Kauksi rannas. Ilm oli pisut tuuline, vesi külm ja seekord jäi ujumine vahele.










neljapäev, 23. mai 2019

Tänasel tähtsal päeval.

Kas 25 aastat on vähe või palju?
Oleneb muidugi millise mätta otsast vaadata.
Inimelus on tal kindlasti oma tähendus ja sellega jõuab nii mõndagi.
Kui sa pead, aga igat minutit, tundi  mõõtma ja sa ei tea isegi seda, mida järgmine päev sulle toob, siis on kindlasti  veel eriti pikk aeg.
Minu armsa sõbra jaoks, kes võitleb päevast päeva tõusude ja mõõnadega oleks isegi 5 aastat pikk aeg. Loodan siiski südamest, et talle on see antud ja ehk rohkemgi veel.

Mäletan väga hästi seda päeva kui ma 25 aastat tagasi lasteaeda tööle läksin.
Pole siiamaani veel kordagi kahetsenud. Loomulikult olen ka mina vahel väsinud ja tahaksin ainult rahu ning vaikust, aga kui hommikul sulle väikesed armsad naeratavad näod vastu vaatavad, sülle ronivad ning  kallistavad nii, et hing jääb kinni, siis tunned küll, et sellel maailmal pole midagi viga ning see on üks ütlemata tore ja armas koht. Kui üks  pisikene suu sulle  veel kinnitab, et sa oled hirmus armas, siis on su päev korda läinud ja pahal tujul ning väsimusel pole seal kohta. Suunurgad lähevad iseenesest ülepoole ja  terve päev saadab sind hea tuju.
Igatahes on selle päeva mälestuseks nüüd mu aias üks imeilus roos lisaks.

Ma ei tea isegi miks täna  poodi minnes haarasin poeriiulilt meie pere lemmiktordi "Virmalise"kaasa hoolimata sellest, et ma suur magusasõber pole. Sisetunne ütles, et täna on midagi teisiti.
Eriti ei imestanudki  kui tunni aja pärast sain teate, et pisike tüdrukutirts on kohale jõudnud.
Tema ei tea 25 aastast veel midagi. Temal on kõik ilus alles ees. Tema esimesed 2 tundi said just natuke aega tagasi täis.




 Kahju, et tulbid nii kiiresti ära õitsevad. Esimesed kõige erilisemad jäidki jäädvustamata.
Eks siis järgmisel aastal ehk uuesti.
Jään huviga oma liiliate õitsemist ootama.

Ka

















laupäev, 11. mai 2019

Emmeliine ja Otto.

Paekivist seinad, puidust laed ja põrandad.
Kivist trepid ja  käigud annavad edasi hotelli ajaloolise atmosfääri.
Restoran ise on oma nime saanud parun Theophil von Stackelbergi laste järgi.
Emmeliine oli paruni kolmest lapsest esiklaps ja Otto esimese poja üks nimedest.
Lapsed olid väga lähedased ja neil oli üks ühine saladus. Nimelt-kokakunst.
Mõlemad armastasid köögis aega viita ja koos kokkadega katsetada.

Kui te otsite head toitu ja ajaloolist atmosfääri, siis kindlasti külastage seda restorani.
Meie valikus oli eelroaks õrnsoolalõhe marineeritud peedi, toorjuustu, kurgi ja mädarõikaga.
Kaunilt serveeritud toidul olid kõik maitsed paigas.
Pearoaks tellisime röstitud pardifilee kaalikapüree, punase peedi kastme ja marineeritud sinepiseemnetega.
Part oli õiges küpsusastmes, mahe ja mahlane.
Lisaks kaalikapüreele oli lisatud ka marineeritud õhukesed kaalikaliistakud, mis olid väga meeldiva ning  omapärase maitsega.
Magustoidu jaoks kõhus  enam  palju ruumi ei olnudki, aga pidime ka selle ikka ära proovima.
Karusmarja parfee koos leedri marja meringue, õunatšatni ja –kompotiga.
Üle hulga aja üks koht, kus ei olnud mitte millegi üle nuriseda. Pererahvas nii külalislahke ja abivalmis, toidud maitsvad ning koht ise hubane ning mõnus.
Aga minge ise ka ja proovige järele.














laupäev, 4. mai 2019

Tähistamiseks leiab alati põhjust.




Veel mõned loetud päevad ja mu noorem laps lõpetab ülikooli ning vanem lapselaps keskkooli.
Kõik ühel ja samal päeval. 
Peab ikka kiirus olema, et ühelt ürituselt teisele  jõuda kui vahemaa on üle 100 km.
Ilmselt tuleb meie suur perekond pooleks jagada ja ära otsustada kes kuhu.
Tütrel ka töövestlusel käidud ja kui kõik hästi läheb, siis ootab teda huvitav ning  sisutihe tulevik.
Enne seda sünnib siia maailma aga  veel üks tilluke tüdruk.
Dusja tormab jälle ringi nagu nooruke kassipreili vaatamata oma 17. eluaastale.
Vahel kui liiga ülemeelikuks läheb, siis ma tuletan talle  meelde, et nii ei ole enam viisakas ja natuke tuleks ikka vanusele ka mõelda.
Nii, et on küllaga mida oodata ja millest rõõmu tunda.

Hoolimata kõigest heast  võib   vahel olla siiski ka hingemuresid, suhtlemisprobleeme või enese maksmapaneku raskusi. 
Kõiki meid võib kimbutada  meeleolu langus või ebakindlus.
Tean, et need  on praegu ainult ajutised nähtused  ja need tuleb lihtsalt üle elada.
Selleks läheb veel natuke aega ja kannatust tarvis ning siis loksub kõik jälle paika. Elu saab tagasi oma tavarutiini ja  meelerahu.
Inimene pole masin ja töö ei ole jänes, aga kuidas inimesele see selgeks teha, on vahel päris keeruline.
Mõnel on kalduvus liialt palju asju järjekorda võtta. Ronib mõtlemata kõrgele mäe otsa, aga tuhiseb sealt alla nagu rikkiläinud lennuk. 
Sadamiljon mõtet peas ja enamus neist polegi teostatavad, aga ise sellest aru ei saa. Tuiskab ringi nagu duracelli jänku,  tähtis nägu peas ja ootab kiitust. 
Kiirustamisest  ja mõtlematusest tekivad igasugused ootamatused, aga kõik teised on süüdi. Iseenda vigu ei tunnista, sest tema teeb kõik alati õigesti ja nii ongi.  See on  tegelikult nii väsitav, et tahaksid lihtsalt ära. Mina püüan  sellistel hetkedel mõelda  hoopis teistele asjadele ja rahulikuks jääda.Riidu ma ei armasta, aga kõik enda sisse jätta on ka raske.
Hea on see, et  mul on alati võimalus minna kas ujulasse või  teha rattaga üks mõnus metsatiir. See loksutab kõik jälle paika. Pärast seda olen nagu uuesti sündinud ja  maailm tundub jälle üks ütlemata ilus ning mõnus paik.

Paar päeva tagasi võtsin lõpuks julguse kokku ja tegin esimese tiiru rattaga, millega mul avarii juhtus.
Õnneks oli nüüd täiesti õige aeg ja tundsin ennast väga hästi. Mitte, et mu Cubel midagi viga oleks, aga Scott on ikkagi palju mugavam ja uuem ning sõita on palju kergem.
Nüüd jääb ainult veel päikest ja soojakraade oodata.
Loodan väga, et mu õitsevad tomatitaimed jäävad kasvuhoones ellu ja  jaanipäevaks saan esimesi tomateid nagu alati.
Lilled elasid lume ja külma üle ja õitsevad jälle rõõmsalt edasi.