Tähistamiseks leiab alati põhjust.

Veel mõned loetud päevad ja mu noorem laps lõpetab ülikooli ning vanem lapselaps keskkooli.
Kõik ühel ja samal päeval. 
Peab ikka kiirus olema, et ühelt ürituselt teisele  jõuda kui vahemaa on üle 100 km.
Ilmselt tuleb meie suur perekond pooleks jagada ja ära otsustada kes kuhu.
Tütrel ka töövestlusel käidud ja kui kõik hästi läheb, siis ootab teda huvitav ning  sisutihe tulevik.
Enne seda sünnib siia maailma aga  veel üks tilluke tüdruk.
Dusja tormab jälle ringi nagu nooruke kassipreili vaatamata oma 17. eluaastale.
Vahel kui liiga ülemeelikuks läheb, siis ma tuletan talle  meelde, et nii ei ole enam viisakas ja natuke tuleks ikka vanusele ka mõelda.
Nii, et on küllaga mida oodata ja millest rõõmu tunda.

Hoolimata kõigest heast  võib   vahel olla siiski ka hingemuresid, suhtlemisprobleeme või enese maksmapaneku raskusi. 
Kõiki meid võib kimbutada  meeleolu langus või ebakindlus.
Tean, et need  on praegu ainult ajutised nähtused  ja need tuleb lihtsalt üle elada.
Selleks läheb veel natuke aega ja kannatust tarvis ning siis loksub kõik jälle paika. Elu saab tagasi oma tavarutiini ja  meelerahu.
Inimene pole masin ja töö ei ole jänes, aga kuidas inimesele see selgeks teha, on vahel päris keeruline.
Mõnel on kalduvus liialt palju asju järjekorda võtta. Ronib mõtlemata kõrgele mäe otsa, aga tuhiseb sealt alla nagu rikkiläinud lennuk. 
Sadamiljon mõtet peas ja enamus neist polegi teostatavad, aga ise sellest aru ei saa. Tuiskab ringi nagu duracelli jänku,  tähtis nägu peas ja ootab kiitust. 
Kiirustamisest  ja mõtlematusest tekivad igasugused ootamatused, aga kõik teised on süüdi. Iseenda vigu ei tunnista, sest tema teeb kõik alati õigesti ja nii ongi.  See on  tegelikult nii väsitav, et tahaksid lihtsalt ära. Mina püüan  sellistel hetkedel mõelda  hoopis teistele asjadele ja rahulikuks jääda.Riidu ma ei armasta, aga kõik enda sisse jätta on ka raske.
Hea on see, et  mul on alati võimalus minna kas ujulasse või  teha rattaga üks mõnus metsatiir. See loksutab kõik jälle paika. Pärast seda olen nagu uuesti sündinud ja  maailm tundub jälle üks ütlemata ilus ning mõnus paik.

Paar päeva tagasi võtsin lõpuks julguse kokku ja tegin esimese tiiru rattaga, millega mul avarii juhtus.
Õnneks oli nüüd täiesti õige aeg ja tundsin ennast väga hästi. Mitte, et mu Cubel midagi viga oleks, aga Scott on ikkagi palju mugavam ja uuem ning sõita on palju kergem.
Nüüd jääb ainult veel päikest ja soojakraade oodata.
Loodan väga, et mu õitsevad tomatitaimed jäävad kasvuhoones ellu ja  jaanipäevaks saan esimesi tomateid nagu alati.
Lilled elasid lume ja külma üle ja õitsevad jälle rõõmsalt edasi.