pühapäev, 21. aprill 2019


Kassist ja kevadest ja muust ka.

Õeldakse, et kassil on 9 elu, aga kui üks otsa saab, miks siis ei võiks üks nendest kaheksast jätkuda.
Ma ei teagi kumma pärast ma rohkem kurvastasin? Kas oma paarilise pärast, kellel tuleb järjest enam rinda pista ootamatustega või oma Dusja pärast.
Ilmselgelt üks võimendas teist ja kurbus oli seda suurem. Raske on teha otsust kui sinust sõltub kas elu või surm ja see tegelane on sulle nii sügavasti südame külge kasvanud, et mitte kuidagi ei tahaks temast loobuda. See teine vaatab aga sulle oma kurbade nööbisilmadega otsa ja selles on ainult kurbus ning valu.
14 aastat vahetut hoolimist ja armastust. Nii kaua on ta meie juures elanud, aga väikese kiisuna elas ta üle ka oma pererahva surma ja jäi tänavakassiks.
Arg ja näljane-just sellisena ta meie aeda tuligi. Võttis kaua aega enne kui ta meid usaldama hakkas.
Jah ma tean, et kassid on isepäised ja ettearvamatud, aga nad ikkagi saavad endale suure osa su südamest ning  ilma nendeta ei kujuta ma oma elu ettegi. Vaatad kuidas ta kannatab ja tunned veel suuremat hingepiina. Samas kui teed otsuse, mis oleks minejale kergem, aga kuidas ise sellega edasi elada? Ei tea? Igatahes väga raske. Seda enam, et teisel on juba 17 aastat turjal ja mõistad samuti, et ühel päeval saab kõik otsa. Ega ma päris täpselt ei teagi ta vanust, aga arvan, et ta võis kolmene olla kui meie ta lapsendasime.

Igatahes panime arstile aja ja läksime sinna lootuses, et saame loomale mingit leevendust ning  ta ei pea vähemalt valu kannatama.
 Milline kergendus oli kui selgus, et kassi tagumine pool polegi halvatud ja tal oli lihtsalt nii tugev  põletik, suur sisemine mädapaise ja loomulikult palavik.
2 päeva tilgutite all, nädal aega tablette ja süste ning  ma loodan, et meil tuleb ilus suvi.
Praegu tundub küll, et ta on noorenduskuuri läbi teinud ja energiat on mitme kassi jagu.
 Mitmendat päeva tundub, et väljas on juba suvi. Jume on šokolaadine ja ka esimesed kevadlilled hakkavad oma õitsemist lõpetama
Tulbid ja nartsissid on õitsemishoos, tomatid on kasvuhoonesse istutatud ja sealt saab juba oma salatit, sibulat,peterselli ning muud rohelist näpistada.
Sõitsime ka  loodusesse vaatama, mis seal uut on.
Padise kloostris käisid suured remonditööd, aga mere ääres oli kena päikeseline.
Ujuma veel ei läinud, aga ega see aeg ka enam kaugel ei ole.
Järgmist töönädalat alustame puhanuna ja heatujulistena. Puhkus ka juba paistab ja selleks on nii palju plaane, mis kõik tuleb teostada.






4 kommentaari:

  1. Miks ma ei märganud su pikas postituses värvitud mune???

    VastaKustuta
  2. Hommikul veel olid ilusad munad,aga jagasin oma suure pere vahel ära.Seekord ei teinud isegi pilti.

    VastaKustuta
  3. Koduloom on nagu pereliige ja tema kaotusega on väga raske leppida, isegi kui ta on juba vana ja haige.

    VastaKustuta
  4. Just.Ma olin ikka väga endast väljas kui arvasin,et kõik on vanadusest ning polegi enam midagi teha.Arsti otsust kuuldes langes nagi kivi südamelt.Eks see lahkumise hetk kunagi ikka tuleb,aga praegu naudime veel koos olemist.

    VastaKustuta