Hulle otsimas. 

Kui lumikellukesed oma pead mulla seest välja pistavad ja õitsema hakkavad, siis  minu jaoks on kevad käes ning tagumine aeg jalgratas garaažist välja ajada.
Päris talvekorterisse ma teda ei pannudki, aga vahepeal oli lihtsalt nii libe, et isegi jalgadel püsida oli päris keeruline.
Esimese pikema sõidu tegin juba paar päeva tagasi ja siis olin tõesti ainuke jalgrattur. Rada on veel päris jäine ja lumine ning mitu korda mõtlesin, et kohe keeran otsa ringi ja sõidan koju tagasi, aga uudishimu ei lasknud. Tahtsin näha kas raja lõpus on mingeid muutusi või mitte ja tõesti viimased 3 km. olid päris talutavad. Korra oleks ikka päris külili ka kukkunud, sest jää peal oli vesi ja piduritest polnud mingit tolku. Kui jala maha panin, siis oli selline tunne, et saabaste asemel on jalas hoopis uisud. Õnneks jäin ikka püsti ja täna läksin siis uuele ringile. Esimesed 82 km sellel aastal nüüd sõidetud.

Maa on seda meile andnud,
päike seda valmistanud.
Armas päike, armas maa,
teid ma tänan lõpmata!

Meie rühmas on traditsioon. Enne kui lapsed sööma hakkavad loevad nad söögisalmi.
Tegelikult on see armas komme ja lapsed said salmi päris kiiresti selgeks. Nüüd ei kujutagi nad hommikusööki ilma selle salmita ette ja ise tahavad  seda alati lugeda.
Naerma ajas mind hoopis ühe emme hommikune jutt.
Vanaemal oli juubel ja seda peeti uhkes restoranis.
Kohale oli kutsutud päris hulk inimesi. Kõik istusid kenasti lauda ja alustasid juba söömisega kui meie väike 4 aastane tirts oli äkki näpu püsti tõstnud ja hüüdnud kõva häälega üle terve saali:" stopp".
Kõik olid tardunud ja ehmunud nägudega vaatama jäänud.
Väike neiu oli aga teatanud, et  enne sööki  tuleb söögisalmi lugeda ja oli  seda ka kõva häälega teinud. Lõpetades oli  kõigile head isu soovinud..
Vot nii! Lasteaia kommetest ikka kasu ka.

Sõnadel on tohutu jõud. Nendega saab haiget teha, inimest mõjutada ja loomulikult ka palju muud.
See mida me usume on muidugi meie endi teha, aga vahel võib mõni kuuldud lause su elu nii pahupidi pöörata, et kulub väga kaua aega enne kuni sa jälle tasakaalu tagasi saad ja suudad normaalselt elada ja mõelda.
Kui ma poleks eelmisel aastal puugi käest pureda saanud. Kui mulle poleks oktoobris antibiootikumide kuur välja kirjutatud. Kui ma poleks nendest nii hirmsat allergiat saanud, mis ei allunud ühelegi ravile. Kui  ma poleks viimases hädas 7,5 tundi EMO-s istunud ja ikkagi abita jäänud, siis ilmselt  poleks ma ka Raplasse  imeravitseja juurde jõudnud ja neid sõnu kuulnud, aga mida nende  teadmistega peale hakata seda ma veel ei tea.
Tean seda, et mu elu oleks võinud olla hoopis teistsugune ja täna oleksime tähistanud oma 38-dat pulmaaastapäeva.
Alati kui kuulan seda  ABBA lugu tuleb meelde  meie pulmapäev ja sellel on eriline tähendus minu jaoks igaveseks.
Olen märganud, et see, mida ma välja ütlen, see mu elus ka juhtub.