pühapäev, 26. veebruar 2017


Pidupäeva lõpetuseks.


Väljas on juba mitu päeva olnud  nii kena ja kevadine hoolimata sellest, et lumi uuesti maha sadas.
Terve nädala paistis päike ja kõik on nii valge ja puhas.
Täna on esimene sombune  päev üle pika aja ja ilmselt siis sellepärast on ka inimesed mornid ja kurjad.
Käisime hommikul  Nõmme turul.
Meil on seal  üks kindel koht kust Läti Pikantsest  juustu ostame. Otsustasime  lisaks juustule  ka sinki osta.
Taldrikule olid proovimiseks valmis pandud saunasingi tükid. Pistsin ühe suhu ja arvasin, et seda võiks tõesti osta, nii mõnusa suitsumaitsega. Kaaslane sirutas käe, et samuti proovida, aga taldrik võeti nina alt ära.
Kurja näoga tädi teatas:"Ega te ometigi siia sööma ei tulnud. Sööge kodus kõht täis."
See oli nii ootamatu ja naljakas, et pahvatasime mõlemad naerma.
Tädi jäi meid imeliku näoga järgi vaatama.
Juust jäigi  ostmata.

esmaspäev, 20. veebruar 2017


Esimene tund kahekesi.




  Kas te teate  kui mõnusalt lõhnab  üks nädala vanune beebi? Tõmbasin seda ahnelt ninasõõrmetesse.
Täna oli meie esimene tund kui me saime olla ainult kahekesi-sina ja mina.
Selle paari päevaga, kui ma Sind näinud polnud, olid sa jälle pisut muutunud.
Alguses märksin ainult Su isa näojooni, aga nüüd vaatas mulle vastu Su ema armas ninanõps. Selline natuke püstine ja uudishimulik. Ehk pisut ulakaski.
Enamuse ajast sa lihtsalt magasid mõnuga ja nohisesid armsalt.
Kõik mida sa läbi une tegid, tegid ülima põhjalikkusega.
Vaatasin kuidas Sa oma pea kuklasse ajasid, ennast pisut küljeli silda keerasid  ja siis väikesed käed üle pea  sirutasid. Ringutasid südamest käed kõvasti rusikasse surutud.
Võtsin kinni su pisikestest kätest ja sinu sõrmed klammerdusid mu  pöidla külge.
Nii oleksime  võinud koos Sinuga tunde veeta, aga usun, et meil on palju ilusaid aegu veel ees.

kolmapäev, 15. veebruar 2017



Sain täna meili.

Tere! 

Kutsume Teid osalema uuringus, mis käsitleb erinevaid teemasid. 

Korraldame uuringu esindusliku valikuuringuna ja palume 1000 vastajal anda tagasisidet. Ka Teie olete ühe vastajana oodatud uuringus osalema.

Oma e-posti aadressi olete KANTAR Emorile usaldanud Teiega läbiviidud intervjuu käigus. Tagame Teie vastuste anonüümsuse, analüüsime uuringu tulemusi ainult üldistatult ning ei seosta neid Teie isikuga. 

Küsimustiku täitmiseks kulub ligikaudu 10 minutit. 

Uuringule saab vastata kuni 16. veebruarini. 

Korraliku ja kohusetundliku vastajana hakkasin kohe küsimustikku täitma.
3 esimest vastust mis hõlmasid vanust, sugu ja rahvust läksid ludinal ning  siis lõi ette kirja.


Vabandage, aga me oleme teid juba piisavalt küsitlenud. Head aega.

Ilusat õhtut teilegi :D

teisipäev, 14. veebruar 2017


Mis teeb inimese õnnelikuks 2 ?

Keegi oli lahkelt punaste läikivate südametega ringi käinud ja puistanud neid heldelt  tee äärde.
Kõndisime oma 3 km ja lõppu ei näinud tulevadki.
Mulle meenus kohe Hansu  ja Grete raamat, kus poiss koduteed leivaraasukestega püüdis märgistada.
Äkki tahtis keegi juhatada kellegile teed oma südamesse?Tänasel sõbrapäeval võiks kõike uskuda.
Sõbrapäevale mõeldes jään ma ikka endiselt oma seisukoha juurde, et tõelised sõbrad on meie elus ja südames igapäevaselt ning mitte ainult sellel ühel päeval aastas.
Meil võib olla ka selliseid sõpru, kellega me ei kohtugi igapäevaselt ja vahel isegi aastaid, aga kui kohtume, siis tundub, et vahepealset aega pole nagu olnudki.
Nad on just sellised, kes ei ootagi  meilt midagi erilist, vaid nendega on lihtsalt hea koos olla ja nad võtavad meid just sellisena nagu me  oleme. Alati on nad meie  kõrval kui me neid vajame  ja tunnevad siirast huvi meie  tegemiste vastu.


Tõeliselt imeline tunne on hoida süles kedagi, kes on veel nii habras, nii väike, nii õrn  ja abitu, aga samas nii tuttav ning oma.
Oled teda 9 kuud oodanud.
Põnevusega  hinge kinni hoidnud, Kuid, päevi, tunde ja lõpuks juba minuteid lugenud. Ja siis äkki  on ta päriselt olemas, sinu süles  ning  vaatab sind silmadega, mis nagu näeksid, aga  veel päris täpselt ei mõistagi kes sa selline oled.
Otsid tuttavaid näojooni ja leiad äratundmisrõõmu.
Väikemees usun, et sul on väga vedanud sest sa sündisid siia ilma armastusest ja sind on  pikkisilmi  oodatud.
Õhtusöök sai ka kuidagi väga südamlik. :D

neljapäev, 9. veebruar 2017


Mis teeb inimese õnnelikuks?


Tänasel koolitusel õppisime, et tuleb olla  õnnelik ja elada oma elu just praegu ja kohe.
Inimesed kahetsevad kõige rohkem  seda, mis jäi tegemata või proovimata.
Just praegu tuleb armastada  seda, mis  päriselt meeldib, nautida elu ja jääda iseendaks. Ei tohiks varjata oma tundeid ja seda, mis on hingel. Parimad asjad elus on pealegi tasuta.
Mida siis üldse  soovida? Kas õnne või veel midagi konkreetsemat? Õnn on kõigi jaoks ilmselt erinev.
Mina  näiteks rõõmustan täna selle väikese ime üle, kes meie perre sündis. Ainult 2 päeva peale minu sünnipäeva.
Nüüd on meid juba 13.  Väga inimlik soov olekski kõigile soovida just seda, mis ta õnnelikuks teeb.

teisipäev, 7. veebruar 2017


Tänasel ilusal päeval


Päev ise algas väga armasalt  ja nagu  reegliks on kujunenud on 7 veebruar alati päikesepaisteline talvepäev.
Alati pole küll lund olnud, aga päike paistab ikka.
Hommikul näitas termomeeter 16 külmakraadi ja pisut murelikuks tegi  kuidas me oma väikeste hoolealustega Kinomajja jõuame.
Pääsküla oli üleni jääs, libe ja lumine ning päris keeruline oli püsti jääda ning õigeaegselt rongile jõuda. Rong  oli  päris rahvast täis, aga mahutasime oma 18 last ikkagi ära ja sõitsime Balti jaama. Sealt edasi polnud enam kuigi pikk tee Kinomajja jõudmiseks. Õnneks oli linn lumest ja jääst  puhas ning  kõndida oli päris mõnus hoolimata sellest, et laste põsed hakkasid pisut külmetama.
Läksime vaatama Kaari Sillamaa muusikalist muinasjutt-filmi Pöial-Liisi.
Film oli väga huvitav ning hoopis teistsugune kui oleme harjunud nägema. Tegelased olid  päris lapsed ja just see kuidas nad taustaga olid kokku sobitatud oli väga omapärane.
Lugu ise oli küll sama, kus tillukese tütarlapse seiklused viivad teda küll metsa ja hiirepere juurde ning mutiurgu, aga kõik oli rohkem tänapäevaseks tehtud.Väga vahvad olid räppivad konnad ja liblikas, kes oma ripsmeid pidevalt tuunis, sest tahtis metsa kõige ilusam olla.
Mulle meeldis ka väga lõpp, kus  Pöial-Liisi ema ei unustatud vaid  lendas koos oma printsiga talle, külla.
Järjest enam saan ma aru, et mul on ikka elus väga vedanud, et mul on nii vahvad sõbrad, töökaaslased, rühma lapsed koos oma vanematega ja muidugi minu lähedased, kes mind väga hoiavad  ning minu päeva täna väga eriliseks ja meeldejäävaks tegid.
Elu koosnebki valikutest. Naera kui oled õnnelik ja nuta kui oled kurb ning julge igatseda.

pühapäev, 5. veebruar 2017




Lahkuda võib mitut moodi-hetkeks, tunniks või päevaks. Sellel polegi tähtsuśt. Tähtis on hoopis  tunne, mida see meile kaasa toob.
Armastada ja igatseda kaugelt eemalt ning tahta, et oleksime õnnelikud.
Igatsused on erinevad. Vahel hakkad igatsema juba siis kui uks kaaslase järel sulgub. Armastada seda igatsuse tunnet ja oodata. 
Just need viimased tunnid, minutid kui ärevus on viimase vindini üles keeratud ja tundub, et enam ei jaksagi oodata ja siis ongi kõik jälle möödas.










Veebruaris novembrist.


"November" nüüd siis üle vaadatud ja pean kahjuks tõdema, et olen pisut pettunud.
Raamat ja film on 2 erinevat asja ja ilmselt  sellepärast ei vastanudki ta minu ootustele.
Raamatu põhjal  oli mul filmist oma nägemus ning ettekujutus milline  see  võiks välja näha.
Kujutasin ette, et film  on vaimukas, teravmeelne ja humoorikas, aga tundus hoopis selline hüplev ja laialipaisatud. Puudus ühtne tervik. Üks episood siit ja teine sealt ja kui raamatut poleks enne lugenud, siis oleksid paljud asjad hoopis arusaamatuks jäänud.
Raamat meeldis, sest seal kirjeldatu oli nagu ülevaade meist endist. Inimlik rumalus, harimatus mis ei ole kadunud mitte kuskile. Selliseid imbisid, ärnisid ja õuna endleid on meie hulgas veel küll. Kõige positiivsemateks  tegelasteks jäid  rehepapp Sander, kes oli eheda elutarkuse kandja ning Hans ja Liina. Noored, kes  kõigele vaatamata elasid läbi õrnuse ja armastuse tundeid.
Aatelise tegelasena paistis silma mõisa toapoiss Ints,kes  ennast Lembitu järeltulijaks tituleeris ja järelikult pidid ka paruni aluspüksid talle kuuluma. :D
Aastaid tagasi nägin "Rehepappi" ka teatrilaval ja kahjuks pean tunnistama, et tundsin ennast väga pahasti. Ainult viisakusest vaatasime etenduse lõpuni, sest mõtlesin austusega nendele näitlejatele, kes olid palju tööd teinud ja vaeva näinud. Mitu tundi  kannatlikult oodata millal etendus lõppeb on ääretult tobe. 
Võib-olla  on seda filmi  vaadates olemas   inimesi, kes näevad ennast nagu peeglist ja ära tunnevad. Kindlasti on  ka neid, kes unustavad, et  nad on  üks osa meie rahvuse esindajatest ja õelalt kaasa irvitavad ning naeruvääristavad.
Muidugi maitse üle ei vaielda ja võtke kõike rahulikult ning  nautige elu.