Pühapäev, 5. veebruar 2017



Veebruaris novembrist.


"November" nüüd siis üle vaadatud ja pean kahjuks tõdema, et olen pisut pettunud.
Raamat ja film on 2 erinevat asja ja ilmselt  sellepärast ei vastanudki ta minu ootustele.
Raamatu põhjal  oli mul filmist oma nägemus ning ettekujutus milline  see  võiks välja näha.
Kujutasin ette, et film  on vaimukas, teravmeelne ja humoorikas, aga tundus hoopis selline hüplev ja laialipaisatud. Puudus ühtne tervik. Üks episood siit ja teine sealt ja kui raamatut poleks enne lugenud, siis oleksid paljud asjad hoopis arusaamatuks jäänud.
Raamat meeldis, sest seal kirjeldatu oli nagu ülevaade meist endist. Inimlik rumalus, harimatus mis ei ole kadunud mitte kuskile. Selliseid imbisid, ärnisid ja õuna endleid on meie hulgas veel küll. Kõige positiivsemateks  tegelasteks jäid  rehepapp Sander, kes oli eheda elutarkuse kandja ning Hans ja Liina. Noored, kes  kõigele vaatamata elasid läbi õrnuse ja armastuse tundeid.
Aatelise tegelasena paistis silma mõisa toapoiss Ints,kes  ennast Lembitu järeltulijaks tituleeris ja järelikult pidid ka paruni aluspüksid talle kuuluma. :D
Aastaid tagasi nägin "Rehepappi" ka teatrilaval ja kahjuks pean tunnistama, et tundsin ennast väga pahasti. Ainult viisakusest vaatasime etenduse lõpuni, sest mõtlesin austusega nendele näitlejatele, kes olid palju tööd teinud ja vaeva näinud. Mitu tundi  kannatlikult oodata millal etendus lõppeb on ääretult tobe. 
Võib-olla  on seda filmi  vaadates olemas   inimesi, kes näevad ennast nagu peeglist ja ära tunnevad. Kindlasti on  ka neid, kes unustavad, et  nad on  üks osa meie rahvuse esindajatest ja õelalt kaasa irvitavad ning naeruvääristavad.
Muidugi maitse üle ei vaielda ja võtke kõike rahulikult ning  nautige elu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar