Neljapäev, 28. veebruar 2013


Õnnelik on see, kes elab oma saatusega rahul olles.



Olin natuke pabinas, kui oma kasulapsele lasteaeda järele läksin. Me polnud kuu aega kohtunud  ja ma ei osanud ette aimata kuidas üks 2- aastane mind peale nii pikka lahusolekut vastu võtab. Mu kartused olid aga asjatud. Vaevalt sain nina ukse vahelt sisse pista, kui  väike poja suure rõõmukisaga mulle sülle jooksis ja teatas üle toa, et  minu tädi Reet tuli. See oli  armas  ja tänane raske päev oli nagu peast pühitud. Just sellist väikest rõõmurulli oligi mulle  vaja.

Viimasel ajal tunnen ennast tööl  ebamugavalt. Lastega saan endiselt hästi hakkama ja nendega mul probleeme pole, aga  paarilisega on  raske suhelda. Ma saan  aru küll, et ta on  haige  ja närvid on viimse vindini pingul, aga natuke võiks minu peale ka mõelda. Ma pean kogu aeg ennast kontrollima, mida ma räägin ja mida mitte. Süütumatki sõna  võib ta valesti tõlgendada ja sellele järgneb nutt. See pole tavaline pisarate valamine vaid täiesti hüsteeriline karjumine. Ma ei oska sellisel hetkel isegi lohutada.
Tõukab  hoopis eemale ja mõjub vastupidiselt. Oma arust pole ma sugugi kalk inimene, aga vahel on seda lausa vastik kuulata. Tundub kuidagi  võlts ja vale. Mida ma saaksingi talle öelda,  et ühel päeval saab kõik korda ja kõik on jälle hästi. Haigusel pole ju ravi ja keegi ei tea, millega see lõppeb. Olen  mitu korda rääkinud, et senikaua kuni on käed jalad terved ja jaksab töötada ei maksa tulevikku ette ennustada. Inimesed on ju erinevad ja kõigil võib haigus kulgeda erinevalt. Ela päev korraga-sellist soovitust armastatakse ikka inimestele anda, kes muretsevad liiga palju asjade pärast, mis neist ei sõltu. Omal ajal soovitati seda mullegi ja see tegi tigedaks. Keegi ju ei teadnud, kuidas ma vaeva nägin, et igat päeva õhtusse saada. Öödest ma ei räägigi. Usun ka teadvat, mida ta praegu tunneb, sest  tean, mida tähendab kui elada on  ainult mõned kuud. Muidugi oli minu olukord natuke keerulisem, sest mul olid siis  väikesed lapsed ja ma pidin mõtlema, kuidas neil parem oleks, kui mind enam pole. Nutsime oma nutud kodus ja tööl ei teadnud sellest keegi peale ühe mu lähedase sõbranna, kes lubas peale minu surma mu lastel natuke silma peal hoida. Korraldasin oma elu ja pettumus oli päris suur, kui selgus, et mul oli vale diagnoos ja ma ei suregi. Ma ei kasutanud  kunagi inimesi ära enda haigust ettekäändeks tuues.  Minu paariline teeb seda aga pidevalt. Ta ei tööta täiskohaga ja tänu sellele on tal nädalas mitu vaba päeva. Arsti juures käib ta aga tööpäevadel väites, et ei saanud teist aega.  Tal oleks nagu kõige jaoks õigustus, sest ta on ju raskesti haige.Vahel mõtlen, et kui nii haige, siis tõesti võiks ju inimene kodus olla, aga mitte teistele lisakoormust peale panna. Me kõik oleme ju ainult  inimesed ja meil kõigil on oma  võimete piirid. Järjest rohkem tunnen, et üks eluetapp hakkab ennast ammendama ja ma pean edasi liikuma.                                                                                                                                            

Neljapäev, 7. veebruar 2013

Nagu ikka. 


Millegipärast paistab alati 7.veebruaril päike. Tänagi polnud erand. Töökaaslased tegid mulle naljakaid kingitusi. Kõik teavad, et ma ei armasta magusat ja  olid oma fantaasia mängu pannud.
Kohe, kohe jõuab kohale mees ja milline üllatus mind järjekordselt ootab, seda ma ei oska isegi aimata.


Sain ikkagi suure üllatuse osaliseks ja ma ei osanud seda isegi mitte ette aimata.
Mu pliitidel on kombeks garantiiaeg üle elada ja siis kuu aja jooksul ära laguneda. Seda teeb juba teine pliit. Viimane läks  natuke enne sünnipäeva ja just  praeahi, mida ma armastan eriti ekspluateerida. Olen arvamusel, et kodumasinate remont ei tasu ära ja odavam on uus osta. Sellel korral siis pikema garantiiajaga ja natuke kobedam.
Ja loomulikult minu lemmik-Siiri Leinatamme ilusalong. Uuel nädalal siis uue näoga. :D

Pühapäev, 3. veebruar 2013

Just.

Ärkasin hommikul reipa ja välja puhanuna hoolimata sellest, et magada sain ainult mõned tunnid. Tundsin üle pika aja jälle sellist  tegutsemistahet, et ei suutnud enam voodisse jääda. Esimesed 20 km. sellel aastal ja ma tunnen ennast nagu uuesti sündinuna. Rattahooaeg on alanud ja minu väike punane prantsuse punn võib sinna lumekoorma alla jäädagi nii kauaks, kuni päike ta sealt välja sulatab. Tänan südamest kõiki Nõmme inimesi, kes on lumerookimist südamega võtnud.