Õnnelik on see, kes elab oma saatusega rahul olles.
Olin natuke pabinas, kui oma kasulapsele lasteaeda järele läksin. Me polnud kuu aega kohtunud ja ma ei osanud ette aimata kuidas üks 2- aastane mind peale nii pikka lahusolekut vastu võtab. Mu kartused olid aga asjatud. Vaevalt sain nina ukse vahelt sisse pista, kui väike poja suure rõõmukisaga mulle sülle jooksis ja teatas üle toa, et minu tädi Reet tuli. See oli armas ja tänane raske päev oli nagu peast pühitud. Just sellist väikest rõõmurulli oligi mulle vaja.
Viimasel ajal tunnen ennast tööl ebamugavalt. Lastega saan endiselt hästi hakkama ja nendega mul probleeme pole, aga paarilisega on raske suhelda. Ma saan aru küll, et ta on haige ja närvid on viimse vindini pingul, aga natuke võiks minu peale ka mõelda. Ma pean kogu aeg ennast kontrollima, mida ma räägin ja mida mitte. Süütumatki sõna võib ta valesti tõlgendada ja sellele järgneb nutt. See pole tavaline pisarate valamine vaid täiesti hüsteeriline karjumine. Ma ei oska sellisel hetkel isegi lohutada.
Tõukab hoopis eemale ja mõjub vastupidiselt. Oma arust pole ma sugugi kalk inimene, aga vahel on seda lausa vastik kuulata. Tundub kuidagi võlts ja vale. Mida ma saaksingi talle öelda, et ühel päeval saab kõik korda ja kõik on jälle hästi. Haigusel pole ju ravi ja keegi ei tea, millega see lõppeb. Olen mitu korda rääkinud, et senikaua kuni on käed jalad terved ja jaksab töötada ei maksa tulevikku ette ennustada. Inimesed on ju erinevad ja kõigil võib haigus kulgeda erinevalt. Ela päev korraga-sellist soovitust armastatakse ikka inimestele anda, kes muretsevad liiga palju asjade pärast, mis neist ei sõltu. Omal ajal soovitati seda mullegi ja see tegi tigedaks. Keegi ju ei teadnud, kuidas ma vaeva nägin, et igat päeva õhtusse saada. Öödest ma ei räägigi. Usun ka teadvat, mida ta praegu tunneb, sest tean, mida tähendab kui elada on ainult mõned kuud. Muidugi oli minu olukord natuke keerulisem, sest mul olid siis väikesed lapsed ja ma pidin mõtlema, kuidas neil parem oleks, kui mind enam pole. Nutsime oma nutud kodus ja tööl ei teadnud sellest keegi peale ühe mu lähedase sõbranna, kes lubas peale minu surma mu lastel natuke silma peal hoida. Korraldasin oma elu ja pettumus oli päris suur, kui selgus, et mul oli vale diagnoos ja ma ei suregi. Ma ei kasutanud kunagi inimesi ära enda haigust ettekäändeks tuues. Minu paariline teeb seda aga pidevalt. Ta ei tööta täiskohaga ja tänu sellele on tal nädalas mitu vaba päeva. Arsti juures käib ta aga tööpäevadel väites, et ei saanud teist aega. Tal oleks nagu kõige jaoks õigustus, sest ta on ju raskesti haige.Vahel mõtlen, et kui nii haige, siis tõesti võiks ju inimene kodus olla, aga mitte teistele lisakoormust peale panna. Me kõik oleme ju ainult inimesed ja meil kõigil on oma võimete piirid. Järjest rohkem tunnen, et üks eluetapp hakkab ennast ammendama ja ma pean edasi liikuma.
