Neljapäev, 28. veebruar 2013


Õnnelik on see, kes elab oma saatusega rahul olles.



Olin natuke pabinas, kui oma kasulapsele lasteaeda järele läksin. Me polnud kuu aega kohtunud  ja ma ei osanud ette aimata kuidas üks 2- aastane mind peale nii pikka lahusolekut vastu võtab. Mu kartused olid aga asjatud. Vaevalt sain nina ukse vahelt sisse pista, kui  väike poja suure rõõmukisaga mulle sülle jooksis ja teatas üle toa, et  minu tädi Reet tuli. See oli  armas  ja tänane raske päev oli nagu peast pühitud. Just sellist väikest rõõmurulli oligi mulle  vaja.

Viimasel ajal tunnen ennast tööl  ebamugavalt. Lastega saan endiselt hästi hakkama ja nendega mul probleeme pole, aga  paarilisega on  raske suhelda. Ma saan  aru küll, et ta on  haige  ja närvid on viimse vindini pingul, aga natuke võiks minu peale ka mõelda. Ma pean kogu aeg ennast kontrollima, mida ma räägin ja mida mitte. Süütumatki sõna  võib ta valesti tõlgendada ja sellele järgneb nutt. See pole tavaline pisarate valamine vaid täiesti hüsteeriline karjumine. Ma ei oska sellisel hetkel isegi lohutada.
Tõukab  hoopis eemale ja mõjub vastupidiselt. Oma arust pole ma sugugi kalk inimene, aga vahel on seda lausa vastik kuulata. Tundub kuidagi  võlts ja vale. Mida ma saaksingi talle öelda,  et ühel päeval saab kõik korda ja kõik on jälle hästi. Haigusel pole ju ravi ja keegi ei tea, millega see lõppeb. Olen  mitu korda rääkinud, et senikaua kuni on käed jalad terved ja jaksab töötada ei maksa tulevikku ette ennustada. Inimesed on ju erinevad ja kõigil võib haigus kulgeda erinevalt. Ela päev korraga-sellist soovitust armastatakse ikka inimestele anda, kes muretsevad liiga palju asjade pärast, mis neist ei sõltu. Omal ajal soovitati seda mullegi ja see tegi tigedaks. Keegi ju ei teadnud, kuidas ma vaeva nägin, et igat päeva õhtusse saada. Öödest ma ei räägigi. Usun ka teadvat, mida ta praegu tunneb, sest  tean, mida tähendab kui elada on  ainult mõned kuud. Muidugi oli minu olukord natuke keerulisem, sest mul olid siis  väikesed lapsed ja ma pidin mõtlema, kuidas neil parem oleks, kui mind enam pole. Nutsime oma nutud kodus ja tööl ei teadnud sellest keegi peale ühe mu lähedase sõbranna, kes lubas peale minu surma mu lastel natuke silma peal hoida. Korraldasin oma elu ja pettumus oli päris suur, kui selgus, et mul oli vale diagnoos ja ma ei suregi. Ma ei kasutanud  kunagi inimesi ära enda haigust ettekäändeks tuues.  Minu paariline teeb seda aga pidevalt. Ta ei tööta täiskohaga ja tänu sellele on tal nädalas mitu vaba päeva. Arsti juures käib ta aga tööpäevadel väites, et ei saanud teist aega.  Tal oleks nagu kõige jaoks õigustus, sest ta on ju raskesti haige.Vahel mõtlen, et kui nii haige, siis tõesti võiks ju inimene kodus olla, aga mitte teistele lisakoormust peale panna. Me kõik oleme ju ainult  inimesed ja meil kõigil on oma  võimete piirid. Järjest rohkem tunnen, et üks eluetapp hakkab ennast ammendama ja ma pean edasi liikuma.                                                                                                                                            

7 kommentaari:

  1. Keeruline olukord sul paarilisega. Eks tal endal võtab aega diagnoosi ja keeruliste tulevikuvariantidega harjumine. Siiski on selline teiste peale oma ahastuse väljavalamine äärmiselt mõttetu. Nagunii peab ta oma haigusega leppima ja elama, aga nii hüsteeritsedes peletab eemale ka need, kes kaasa tunneksid ja jääb oma murega täiesti üksi.

    VastaKustuta
  2. Hakkasin mõtlema, et kui raske on veel vaestel lastel sellises kasvataja negatiivses energiaväljas hakkama saada. Nemad, erinevalt sinust või teistest täiskasvanutest, ei saa üldse aru, mis värk on, ega oska ennast temast kiirgavate halbade mõjude eest kaitsta.

    VastaKustuta
  3. Õnneks on lapsed temaga harjunud, kallistavad ja ronivad sülle ning ilmselt ei kujutagi teda enam teistsugusena ette. Laste ees püüab ta loomulikult ennast ikka kontrolli all hoida, aga vahel ärritub küll üleliia. Ka vanemad muretsevad ta tervise pärast, aga mitte keegi pole veel kahelnud ta töövõimes.Sügisel lähevad aga 14 last meie rühmast kooli ja meie väikestele tuleb uusi pisikesi juurde. Uued vanemad võivad küll temasse umbusuga suhtuda. Muidugi on sinna aega ja keegi ei oska ju ennustada, mis sügiseks võib juhtuda.Lasteaias tulevad suured ümberkorraldused ja ega minagi ei tea, mis peale puhkust ees ootab.

    VastaKustuta
  4. Soovin sulle tugevust vastu pidada, sest muuta sa teda ei saa,ainukene hea asi et olete tööl kordamööda ja siis kui sina tuled tööle tema läheb minema , kui saad räägi temaga ainult tööasju ( nii nagu tehakse Soomes, kus töö juures ainult tööasju räägitakse). Kui tema alustab oma juttu proovi kuidagi viia teema tööle jälle ... lasteaias on see võimalik, sest seal koku aeg mõni laps lähedal ja nõuab tähelepanu - oled siis rohkem laste käsutuses, kui tema käsutuses . See enesehaletsemine on ikka jube küll - aga võibolla tal rohkem polegi kedagi kellele ennast haletseda ... siis ole tugev ja inimlik. Lohutad niipalju kui suudad ja ülejäänud aeg kuulub siiski lastele . Loodan et sulle koju ei tule oma hädadega - see on ka eestis väga levinud et kui inimene leiab kedagi kes ta häda kuulab ja lohutab, siis istub sulle kõige oma täiega pähe ...
    Teisele on hea nõu anda - ei tea kuidas ise tegutseksin .ei ole juba ammu lasteaednik ... Kiiret kevadet soovides ...

    VastaKustuta
  5. palun andeks kirjaviga: koku asemel peab olema kogu , hehehhe nii ära soomestund

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ära muretse. Vahel tulevad mul ka näpukad ja märkan neid alles hiljem. Ta ei ole üksik inimene ja tal on elukaaslane ja täiskasvanud poeg. Elavad kõik ühes korteris.Eks me ajamegi rohkem tööasju ja sellel nädalal on ta mitu korda arsti juures olnud.Mul on päris paras tamp peal olnud.Koju ta mulle ei tule.Tänan heade soovide ja nõuannete eest.

      Kustuta