Pensionäri privileegid.

Läksin täna kinno. Üksi ja keset päeva. Ausalt öeldes polegi ma argipäeval sellisel kellaajal kinos käinud. Pilet maksis ainult 3 eurot ja 90 senti. Üksi läksin ja üksi jäingi. Päris uhke ja tähtis  tunne oli ainuisikuliselt suurel ekraanil filmi vaadata. Homme lähen veel ja vaatan kas jälle veab. :D

Septembris ei koo.

 Nii ma vähemalt lootsin oma sokkide kogust vaadates, aga kudumine on nii hea rahustav tegevus ning teraapia ja mida sa muud ikka haiguslehel olles väga teed.  

See pole muidugi veel kõik. Eelmiste kolme kuu omad on kenasti ära pakitud. Õnneks tuleb kohe õpetajate päev ja mu töökaaslased, kellest paljud armastavad villaseid sokke on juba ootusärevuses, sest lubasin kõigile uue õppeaasta alguseks ühe paari kinkida 

Ise olen suve läbi sokke kandnud. Minu lemmikilmad olid mais ja juuli, mis tavaliselt on kõige soojem olnud, ei vastanud minu ootustele. Oligi hea võimalus oma tagavarasid käiku lasta. Mul ongi kaks kõige suuremat nõrkust. Need on kleidid ja kudumine. Naeran ise, et ühel korralikul tütarlapsel peab iga kleidi juurde olema paar ka sobivaid sokke. Inimeses peab ometigi  kõik ilus olema.

Ligile mõeldes

Iga kord kui ma PetCity lemmikloomapoes oma kassidele konserve ostan, tuleb mulle meelde Jürgen Ligi ja paneb muigama. 

Ilmselt tema konservide söömine jääb mõneks ajaks ajalukku samamoodi nagu Kaja Kallase huultelt lugemine. Kummaline on kuulata inimest, kelle sissetulek on täpselt 7 korda suurem kui minu oma rahvale rääkimas, et ostab  poest soodukaga toiduaineid ja toitub konservidest, sest tema sissetulekust jääb toidule täpselt 300 euri.  Arvan, et paljudel pole sedagi summat  peale maksude maksmist  pangaarvelt vastu vaatamas. Saan aru, et maja ehitamine on suur väljaminek, aga samas rahvale öelda, et me vingume nii palju ning sellepärast elu ongi kallis.  

Meie hakkasime 1982 aastal Nõmmele maja ehitama. Mu mees oli 25.aastane ja töötas plekksepana asutuses Ehitusdetail. Mina jäin just meie teist last ootama. Hommikul  kella seitsmeks läks mees tööle ja kell viis õhtul oli juba meie kodu ehitamas. Konserve me küll ei söönud sest poes leidus palju teisi toiduaineid millest süüa valmistada. Eks meil oli ka keerulisi aegu sest siis polnud ehitusmaterjale saada, aga kuna mu ema töötas poemüüjana siis oli tal palju tutvusi. Mees ehitas  kõik ise ja oli väga tubli. Aknad, uksed saime  majale küll nii, et ta tegi puidumehe majale vastutasuks plekkkatuse. Kahe aastaga  kolisime  oma koju. Selleks ajaks oli valmis 2 tuba, WC ja dušširuum. Keldris muidugi ka kütteruum.  Olime noored, õnnelikud ja elu oli veel ees .Kahele lapsele tuli juurde veel 2. 

Elan siiamaani selles kodus ja olen seda ka jõudumööda renoveerinud. Lapsed on kõik endale kodud ehitanud ja elavad mu lähedal välja arvatud mu vanema lapse pere.

Eks näeb, mida elu toob. Nädala pärast lähen jälle tööle, sest ega pensionist üksi kassidele konserve ei osta. :D. 

Nostalgia.

Kibelesin juba tükk aega  Alfredi pubisse minna. Tahtsin oma nooremale põlvkonnale ka rääkida millised ajaloolised sündmused siin 2010 a sündisid. Olin mõned korrad siin peale seda ka käinud, aga nüüd tundus, et vahe oli veninud liiga pikaks. 

Kohe alguses laideti maha meie soov aeda istuda põhjendusega, et öösel sadas vihma ja võib märg olla. Mina aga mäletasin, et  aias oli mitmeid varjualuseid kus vihm poleks seganud. Istusime siis  meile soovitatud kohta. Kõigepealt häiris see, et laud kleepis nii, et käed tahtsid vägisi laua külge jääda. Nägime kuidas kõrvallauas samuti salvrätikuga lauda pühiti Teenindaja tuli õnneks kiiresti ja võttis meie tellimused. Tellisime ka kannuga vett, mis kahjuks toodi meile alles siis kui olime juba söömise lõpetanud. Põhjendus oli selline, et neil polnud vaba  kannu. Praadi ootasime ilmatuma kaua  Vahepeal tuldi veel ütlema, et kahjuks läheb veel aega.  Mina tellisin endale suitsuse BBQ mustsõstrakastmega. Kõrvale krõbekartulid. Kõrvallauas tekkis äkki segadus. Tuli välja, et meie praed olid sinna jõudnud ja kui need lõpuks meieni jõudsid, siis olid juba  jahtunud. Lisaks oli minu taldrikul 2 suurt kildu küljest ära, mis mõjusid väga  masendavalt. Ma vihkan katkisi nõusid. Oma kodusest majapidamises viskan alati kõik nõud ära millel kild küljest tuleb, aga siin olid küljest ära ikka päris suured tükid. Mina olen seda meelt, et kui ma tulen välja sööma, maksan selle eest , siis tahan ma ka, et kõik oleks meeldiv ja esteetiline. Juhtisin teenindaja tähelepanu sellele, et praad on külm ja lisaks taldrik katki. Selle peale vastati ainult, et  sorry Tundsin siis juba trotsi ning ütlesin, et laud ka kleebib. Selle peale sain vastuse, et paljud ütlevad seda. Vahepeal tuli teine teenindaja küsima kas soovime veel midagi. Kui temale oma pretensioonid esitasin, siis ta süüdistas ainult omaniku ema, kes ei tea mitte midagi ja sellepärast on täna nii.  Praad ise oli alla igasugust arvestust. Mustsõstrakaste domineeris üle kõige. Tundus nagu terve praad oleks sooja vänge moosiga üle valatud, mis jättis kõik teised maitsed  varju. Kraapisin seda küll kartulitelt ja lihalt ära, aga ega see suurt ei päästnud. Suitsusest BBQ võis ainult unistada. Mina küll suitsust maitset ei tundnud.  Mu kaaslased tellisid kala ja neil vedas rohkem Lõpuks jõudis kohale ka kann veega, aga meie olime juba lõpetanud. Esimest korda olin ma toidu suhtes nii kriitiline. Nooruke teenindaja vabandas ette ja taha ja süüdistas endiselt omaniku ema. Õnneks see meie tuju ei rikkunud. Saime kõvasti naerda ja meenutame siiamaani . Alfredi pubisse, aga ma enam ilmselt oma jalga ei tõsta.

 

Minu nõrkused.

 Olude sunnil olen ma 3 kuud kodus olnud. Septembris see arvatavasti lõpeb ja lähen tagasi tööle.  Ausalt öeldes olen ma seda aega päris nautinud. Kuhugi pole kiiret ja kõige jaoks on aega. Elu kulgeb rahulikult ja omas tempos. Olen endale meelepärast tegevust leidnud ning vahel on täitsa hea kui ei pea  mitte kellegagi suhtlema. Kui millegi üle nuriseda, siis ikka ja alati ilma üle .Suvi pole just eriti minu maitse järgi olnud, aga mis seal ikka viriseda. On nagu on. Olen lugenud läbi hunniku raamatuid ja muidugi kudunud. 3 kuuga on lisandunud mu soki - ja kindapaaridele veel üle 100 paari. Täpset arvu ei teagi ja ega pole mõtet lugedagi. Neid on ilmselgelt liiga palju. Ise olen suur sokkide armastaja. Igale kleidile on mul vastavalt värvusele  oma paar. Suvi on ka soosinud mul neid kandma. Mul on ka  palju häid sõpru, kes nendest  oskavad lugu pidada. Palju olen annetanud ka loomade varjupaika. Seal  korraldatakse oksjoneid ja raha läheb loomade tarbeks. Igal aastal saadan muidugi ka Ukrainasse. Sain ilusatelt poistelt isegi tagasisidet. Õnneks on nad kõik seal elu ja tervise juures. Üks sai vahepeal küll kergelt  haavata, aga on jälle tagasi. Mõtlesin , et rohkem lõnga ei muretse ja siis  pole ka kiusatust kududa. 4 päeva pidasin vastu ja eile tellisin uue  lõnga. Loodan, et pakk tuleb ikka kaua. Venitaks nädalagi vahet välja.

Meie imelaps sai eile  kuu aega vanaks.3 nädalaselt hakkas keerama. Ma ei mäleta, et minu lastest oleks keegi nii vara seda teinud. Arst ka imestas, aga ju tänapäeva lastel on  teine elutempo.

Nii, et elame veel  ja tunneme elust rõõmu.

 

Peeglitaguses maailmas.

 Täna sai mu elukaaslasel lahkumisest täpselt aasta. Ma ei teagi  kas ma igatsen tema järele või mitte. Ausalt öeldes pole ta minu mõtetes enam olnud. Muidugi on mu mälestustes need ilusad 111 mõisa, kus me käisime, aga kõik muu on kadunud sinna ajaloo prügikasti. Kui ma kellegi järele igatsen, siis ainult oma eluarmastuse ja laste isa järele, kes oli minu elus 30 a. Rohkem  pole ma oma elus kohanud  sellist inimest, kes oleks täpselt nii minu inimene, et lausa valus hakkab. Õnneks on mul mu 4 last, kes on kõik oma isa väärilised ja kelle üle ma väga uhke olen. Praegu olen ma eluga rahu teinud ja  naudin igat päeva. Muidugi suvi võiks rohkem minu suve moodi  olla. Armastan päikest ja ühe korraliku suve juures on see lausa  kohustuslik. Ilmad on soojad küll, aga see pidev pilvine taevas on ammu ära tüüdanud.

Tegelikult ei tahtnudki ma täna sellest kirjutada vaid hoopis  muul teemal. Viimasel ajal on mu tutvusrindkonnas  olnud palju selliseid juhtumeid, kus lapseootel naine pannakse teatud kuupäeval haiglasse ja siis hakatakse sünnitust esile kutsuma. Valud kestavad 3 kuni 4 päeva ja lõpuks tehakse keisrilõige. Nii läks mu lapselapsega  ja nüüd ka miniaga. Ma ei saa aru miks peab nii kaua kannatama valude käes. See on lausa ebainimlik. Need pole ainukesed juhtumid. Tean neid veel.

Minial oli 15 juuli tähtaeg ja hommikul paluti tal haiglasse tulla. Olime 4 päeva ootuses ja mures ja ma ei kujuta ettegi  mida ta pidi  selle aja  jooksul läbi elama. Alles neljapäeva õhtul  21.30 tehti talle lõpuks keisrilõige. Laupäeval kirjutati haiglast välja ja  kodus hakkas kõht valutama. Öösel hakkas haavast verd jooksma ja  poeg viis minia haiglasse tagasi. Nüüd tuleb see osa, mida ma ei suuda mõista. Kuna minial oli ka palavik tõusnud, siis kahtlustati, et tal on kindlasti koroona. Raviks sai ta haavale kapsalehti ja valuvaigistit. Saan aru küll. et  põletiku vastu paned kodus valutavale põlvele kapsalehe peale, aga suures haiglas kui haavast jookseb verd  ja mitte vähe.  Kui kedagi kutsuma mindi, siis oli alati uus inimene ja iga kord tuli uuesti seletada mis vaevused on. Vahepeal tehti verd vedeldavaid süste ja siis anti  tablette mis verd paksendasid. Poeg mulle kõike rääkida ei tahtnudki sest see mis seal toimus oli täiesti mõistusevastane. Arst jõudis esimest korda palatisse alles teise päeva õhtuks. Minia isa nõudis peaarstiga kohtumist, aga vaatamata mitmetele tundidele ootamisele see tal ei õnnestunudki, kuigi lubati. Lõpuks oli isegi kahtluse alla pandud, et kas te ikka saate lapsega hakkama kui te kõik nii  närvilised olete .Õnneks on veel ka teisi  haiglaid, kes tõesti oma tööd südamega teevad, aga mulle  jäi igatahes mõru klimp kurku.  Pisipiiga on aga rõõmus ja rahulik laps ning temaga on kõik hästi.

Minu pere.

Minu pisike pere sai täna öösel endale uue liikme. Meid on nüüd  18.Ootasime teda  mitu päeva, aga tema ei olnud veel valmis  siia ilma tulema Nüüd lõpuks on  ta siin ja meile kõigile rõõmuks. Sündis pisike tüdruk. Mul on  7 lapselast ja 1 lapselapselaps. Tüdrukuid on 5 ja poisse on 3. Olen väga uhke oma pere üle.

 

Tahan oma suve tagasi.

 Kõigil on omad kiiksud. Minu jaoks on tähtsad 2 asja. Muidugi on neid veel kuhjaga, aga täna tunnen nii. Esiteks kohv peab alati olema tuline, värske, must ja kange ning suvi peab olema kuum ja päikseline.

Mul oli kunagi tööl paariline, kes tegi endale hommikul tassi kohvi ja jõi seda siis õhtuni välja. Ma ei saanud aru kuidas ta seda suudab. Seisnud kohvi lõhn oli juba vastik, aga ta väitis, et talle meeldib nii.

Saan aru, et paljud ei tunne ennast hästi palavuses, aga minul on vastupidi. Mul on siis nii palju energiat ja tahtmist toimetada ning tegutseda. Tänane ilm on minu jaoks täiesti mõttetu . Sajaks siis vähemalt vihmagi. Oleks niigi  palju  kasu. Mu kassid muidugi tunnevad  ennast jahedama ilmaga paremini, sest proovi ise suvel kasukaga olla. Tegelikult on mu majal ka üks väga hea omadus. Alumine korrus püsib suvel kaua aega mõnualt jahe. Teise korruse kohta seda  öelda ei saa, aga mul on valikut. Algamas on mu lemmikute liiliate aeg

Emadepäeval

Emadepäev on  kahtlemata üks eriline päev aastas. Rõõmustav on ju kui kõik lapsed ja lapselapsed läbi astuvad, lilli toovad ja pisematel on ka enda joonistatud kaardid kaasas.

Pisut nukraks teeb aga see, et  olin üsna noor kui raske haiguse tagajärjel oma ema kaotasin. Alati mõtlen siis ka tema peale ja meel läheb kurvaks.

Väikesi lapselapsi kallistades märkas mu kõige pisem, et mul on pisarad silmas. Muidugi tahtis ta kohe põhjust teada. Ütlesingi siis talle, et mõtlen oma ema peale, keda enam ei ole. Tema tahtis muidugi kohe teada, et  kuhu ta siis läks. Mõtlesin kuidas 4 aastasele rääkida surmast ja  ütlesin talle, et minu ema on nüüd pilve peal ja vaatab kuidas me siin kõik rõõmsalt elame. Väike tüdruk läks akna juurde, keeras pea armsalt viltu , lehvitas ja tuli minu juurde tagasi. Kallistas mind ja ütles, et ärgu ma enam kurvastagu sest ema lubas õhtuks tagasi tulla.