Emadepäev on kahtlemata üks eriline päev aastas. Rõõmustav on ju kui kõik lapsed ja lapselapsed läbi astuvad, lilli toovad ja pisematel on ka enda joonistatud kaardid kaasas.
Pisut nukraks teeb aga see, et olin üsna noor kui raske haiguse tagajärjel oma ema kaotasin. Alati mõtlen siis ka tema peale ja meel läheb kurvaks.
Väikesi lapselapsi kallistades märkas mu kõige pisem, et mul on pisarad silmas. Muidugi tahtis ta kohe põhjust teada. Ütlesingi siis talle, et mõtlen oma ema peale, keda enam ei ole. Tema tahtis muidugi kohe teada, et kuhu ta siis läks. Mõtlesin kuidas 4 aastasele rääkida surmast ja ütlesin talle, et minu ema on nüüd pilve peal ja vaatab kuidas me siin kõik rõõmsalt elame. Väike tüdruk läks akna juurde, keeras pea armsalt viltu , lehvitas ja tuli minu juurde tagasi. Kallistas mind ja ütles, et ärgu ma enam kurvastagu sest ema lubas õhtuks tagasi tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar