teisipäev, 31. oktoober 2017


Päikeseliselt.

Üle mitme päeva on tänane  ilm nii vaikne ja päikseline, et otsustasin Nõmmele minna ning  ühtlasi ka oma lemmik lõngapoodi külastada.
Loomulikult ka traditsiooniline  turulkäik koos Pikantse juustu ostuga.

Tundub, et jõulud hakkavad tulema, sest sokkidele on nii palju tellimusi, et ma ilmselt võikski  koduseks jääda ja oma lemmikhobiga tegeleda. Selle vastu pole mul küll midagi.

Turult ostsin  meie pere  lemmikjuustu ja toppisin selle käekotti.

Aastaid tagasi ei mõistnud ma miks mu mees selle alati külmutuskapist ukse taha eskuriiulisse tõstis.
Minu meelest on Pikantne juust alati üks parimaid olnud. Mees küll põhjendas, et tema meelest oleks keegi nagu külmutuskappi ära surnud kui see juust seal on.

Lõngapoes valisin lõngad välja ja kui maksmise ajaks käekoti avasin siis sain aru küll, mida mu mees mõtles.
Tundus, et see surnu oli ikka päris mitu päeva juba vana olnud.
Pole vist tükk aega nii punastanud kui müüa nägu nägin. Ta püüdis endiselt viisakaks jääda.
Muidugi. Ma ju püsikunde.
Sellel korral ta aga millegipärast minult enam  ei küsinud mis värvi lõnga ta  juurde peaks tellima.

esmaspäev, 30. oktoober 2017


Olla või mitte olla...

Me kõik seisame ise oma valikute eest ja see, millest me kinni hoiame, on ainult meie endi teha.
Ma ei suuda siiamaani  mõista, mis hoiab naist alkohoolikust mehe kõrval? Tean seda tunnet  väga hästi just sellepärast, et olen ise selle tee läbi käinud. Loomulikult oli meie elus ka romantikat ja ilusaid aegu, aga elu pahupool nullis kõik selle ilusa ja järele jäi ainult mõru maik, südamevalu ning  hirm tuleviku ees.
Õnneks sain ma paari aastaga aru, et see ei vii kuhugi  ja kui ma ise midagi ette ei võta, siis nii see jääbki. 
Ma ei vahetaks oma praegust rahulikku ja stabiilset elu mitte kunagi enam sellise elu vastu.
Deliiriumihood, kuu ajased tsüklid, tervise tõttu pidev külili olek, kainete päevade kadumine ja mees ise ei näe üldse probleemi ning  ei püüagi midagi ette võtta. Ma mõistaks veel siis kui oleksid ühised väikesed lapsed, aga vaevalt ka see lastele hästi mõjuks. Kui mees ise ei tunnista  probleemi, siis on  lootust muutumiseks vähe.
Alkoholism on haigus ja naisel võivad  tekkida süümekad, et kuidas sa jätad oma haige mehe maha. Naine unustab  enda, aga kui mees ise midagi enda ravimiseks ei tee, siis naine istub iga päev nagu viitsütikuga pommi otsas.
Alkohoolikud on suurepärased manipuleerijad. Süütunde tekitamine ongi manipuleerimine. Normaalne oleks muidugi, et igaüks valib oma tee ise ja ei elaks oma  elu asemel joodikust kaaslase elu. Seda kõike muidugi veel oma vabal tahtel. 
Joodikuga  pead olema kogu aeg valvel, et ei ütle midagi valesti, ei tee valesti, ei käitu valesti sest misiganes võib olla põhjuseks, et joodik haarab uuesti pudeli. Põhjuse leiab ju alati ja süüdlane on ka olemas.
Inimesed kardavad paljastusi. Õigemini vist küll enda ego. Kõige atraktiivsem inimese juures on aga rahu. Rahu on midagi, mis kaalub üle kõik meie kaotused ja võidud. Kui südames on rahu, siis on peaaegu kõik hästi.
Varasemad negatiivsed kogemused suhte loomisel võivad meiega veel pikka aega kaasas käia ja üritavad oma targutaval kõiketeadval häälel manitsema meid targemad olema. Muidugi me ka arvestame nendega. Ehitame enda ümber kaitsva kindluse ja lubame selle müüride vahele ainult omaksvõetud inimesi. Kaitseme ennast just nii omaenda hirmude eest. Veab kui sinna satub just see inimene, keda oled oodanud ja kes toobki sulle selle rahu südamesse.

reede, 20. oktoober 2017


Oktoobrist.

Eilset ilma nautides  tuli  selline mõte, et käes on juba oktoobri lõpp, aga nii palju lilli veel õitsevad.
Viimased lilled sai ka jäädvustatud   ja tänast hommikut vaadates tundus,  et oligi tagumine aeg.
Hommikul säras auto katus ja maa oli valge.
Muidugi on aeg juba ammu sealmaal, et lillede aeg hakkab otsa  saama. Selle eest on toas  kõik pelarkoonid ja jõulukaktused õisi täis.
Teisipäevane arstivisiit kujunes väga positiivseks ja järgmise kuu lõpus olen ma ilmselt juba oma tööpostil.
Igaks juhuks küsisin ka, et kas ma siis invaliidsust ei hakkagi saama ja grupi peale ei jää. Arst naeris mu välja ja ütles, et ma olen suuri edusamme teinud, kõik on plaanipärane ja taastub täielikult.
Ujulas tunnen ma ennast jälle nagu kala vees, aga rattasõidul on praegu pidur peal. Olen paar korda oma rattaid imetlemas käinud, peale roninud, aga sinna see jäänud ongi. Praegu on küll täielik kramp ees ja isegi pisut hirm.
Mina, kes ma sõitsin aastas 6000 km iga ilmaga. Ei peljanud isegi talvel lund ja libedust ei julge praegu rattaga sõita. Kunagi küsiti minult, et kuidas ma ei karda talvel libedaga sõita. Ütlesin siis, et ma pole siiamaani veel  kukkunud. Kui ükskord kukun, siis äkki pärast enam ei julge, aga praegu küll hirmu pole. Nüüd on siis see aeg käes.
Suvel keset kõige soojemat ilma väikese kiiruse pealt külili kukkuda on küll täiega tase. Seekord ei olenenud see aga kahjuks minust  ja ilmselt poleks ma seda õnnetust ka ära suutnud hoida.
Läks nagu läks ja nüüd hakkab see etapp lõpule jõudma. Tegelikult oli see  ka päris õpetlik ja mõtlemapanev kogemus. Kindlasti teen sellest ka edaspidiseks oma järeldused. Mitte, et ma kahetseksin seda aega või oleksin olnud suures masenduses. Mulle lausa meeldis see kodune aeg täis rahu ja uusi väljakutseid. Inimene on väga leidlik ja kohaneb iga olukorraga. Nüüd mõistan ma palju paremini neid, kes  peavad oma elu veetma ratastoolis või käima karkudega. Muidugi peab ka ise palju pingutama ja ei tohi ennast lihtsalt haletsema jääda.
Suur tugi on ka inimestest, kes sinust hoolivad ja sinusse usuvad.
Minu armas elukaaslane, kes on kogu aeg mulle toeks olnud ja mind julgustanud.
Kes oskab mind siiamaani veel üllatada ja kes ei pea paljuks ka mulle lilli kinkida.
Viimasel korral küsisin, et mille eest? Mul pole isegi ühtegi tähtpäeva ja ta vastas nii armsalt.
Just selle eest, et ma lihtsalt olemas olen.

Hoolige oma lähedastest, leidke aega ja võimalusi, et koos kvaliteetaega veeta.
Hoidke kodusoojust ja kuulake teineteist.
Iga inimene suudaks täita maailma värvidega ja see peegelduks kohe ka teiste peal.
Rasked olukorrad saavad alati otsa ja on meile õppetundideks ning hinge avardumiseks.
Ärge kartke elada julgelt, avalalt ja rõõmsalt. Eelkõige muidugi rahuga oma südames.
Kõiki  kivisid eluteelt paraku kõrvaldada ei saa, aga tähed särvad veel ka miljoni aasta pärast ja igal hommikul tõuseb jälle päike.
Kõike ilusat kõigile järgnevaks eluks.




neljapäev, 5. oktoober 2017


Lasteaias.

Plaanisin juba mitu päeva oma rühma uusi pisikesi vaatama minna.
Tänasel õpetajate päeval oli selleks  eriline  põhjus.
Üksi pole ma veel  siiamaani kuskil käinud, aga mõtlesin oma jõuvarud proovile panna. Seda enam, et ilm oli  ilus ja päikeseline.
Korjasin aiast kimbu lilli, võtsin kaasa lastele mõeldud kommid ja suurtele küpsisekarbi. Pidupäeval ei sobi tühjade kätega külla minna.
Lasteaeda jõudes oli kõik nii  tuttav ja omane, et oli selline tunne nagu poleks ma siit üldse ära olnudki.
Pisikesed 2-aastased olid armsad ja rahulikud ning ei võõrastanud mind üldse. Meie järgmise aasta kooliminejad pidid mind aga rõõmu pärast pikali jooksma. Sain nii palju kallistusi ja joonistusi. Lapsed küsisid kas ma jäängi nüüd nende juurde ja tulen homme jälle. Armas oli kuulda, et nad pidid minu järele kogu aeg küsima ja tööle ootama.
Nagu igal aastal oli ka sellel korral sotside poolt üllatus.  Kringli asemel oli  suur uhke tort.
Kringleid oli toodud lausa 3 tükki.
Hea tunne oli jälle  kolleegide ja laste hulgas olla  ja usun, et kuu aja pärast olen ma  tööl tagasi.
Alates homsest hakkan käima korrapäraselt Nõmme ujulas. Vesi teeb kindlasti imet.

Ilusat ja armast õpetajatepäeva.

esmaspäev, 2. oktoober 2017


Tere jälle.

4 kuud kodust elu seljataga ja peab ütlema, et ma naudin seda endiselt. Paari kuu jooksul peaksin  tööle tagasi jõudma.
Muidugi saan ma nüüd minna igale poole kuhu tahan ja trepid pole enam takistuseks. Karke enam ei kasuta, aga õhtuks väsib jalg ikka pisut ära.
Võimlemine mõjus hästi ja nüüd käin 2 korda nädalas Haabersti Tervisekeskuses vesivõimlemises.
45 minutit  33 kraadises basseinis paneb unustama  kõik tervisehädad  ja ei saa arugi, et midagi on teisiti.


Eelmisel nädalavahetusel käisime jälle Laulasmaal sest ilm oli nii suvine ja lausa kutsus mere äärde.
Muidugi ei saanud külastamata jätta ka hubast Matilda kohvikut.
Seljanka supp oli  minu jaoks pisut leigevõitu, aga porgandipirukas selle eest jälle imemaitsev ja rohke täidisega. Isegi sinki oli lisatud.
Käisime ka Keila-Joal ja Türisalu pangal.

Sellel laupäeval külastasime Balti jaama turgu.
Sõitsime autoga Pääsküla jaama ja sealt edasi rongiga. Mulle sobivad praegu igasugused variandid, et kodust välja saada ja rongiga on väga mugav liikuda. Pealegi saab kiiremini kohale kui autoga.
Olen turu  kohta palju kiitvaid sõnu kuulnud, aga ise polnud oma silmaga veel näinud.
Ausalt öeldes ei oska mina selle kohta midagi öelda. Turust on asi kaugel. Minu meelest sarnaneb rohkem kaubanduskeskusega ja vaevalt me enam sinna minna viitsime. Nõmme turg on igatahes palju kodusem ja rohkem turu moodi.

Ma ei tea kas  ainult meie elukaaslasega ei saa enam naljast aru või ongi tänapäeva huumor nüüd selline.
Kanal 2  komöödiashow "KMD klubi" küll naerma ei aja. Paljudele naljadele ei saa üldse pihta. Ma pole suutnud seda lõpuni vaadatagi. Täna kordust vaadates vaatasin kuidas pealtvaatajad naeravad nii, et silmad märjad, aga mina ei suuda sealt midagi naljakat leida. Äkki kohapeal on olemine teine ja naljakas ka, aga kodus tugitoolist vaadates küll naerma ei aja.