Oktoobrist.

Eilset ilma nautides  tuli  selline mõte, et käes on juba oktoobri lõpp, aga nii palju lilli veel õitsevad.
Viimased lilled sai ka jäädvustatud   ja tänast hommikut vaadates tundus,  et oligi tagumine aeg.
Hommikul säras auto katus ja maa oli valge.
Muidugi on aeg juba ammu sealmaal, et lillede aeg hakkab otsa  saama. Selle eest on toas  kõik pelarkoonid ja jõulukaktused õisi täis.
Teisipäevane arstivisiit kujunes väga positiivseks ja järgmise kuu lõpus olen ma ilmselt juba oma tööpostil.
Igaks juhuks küsisin ka, et kas ma siis invaliidsust ei hakkagi saama ja grupi peale ei jää. Arst naeris mu välja ja ütles, et ma olen suuri edusamme teinud, kõik on plaanipärane ja taastub täielikult.
Ujulas tunnen ma ennast jälle nagu kala vees, aga rattasõidul on praegu pidur peal. Olen paar korda oma rattaid imetlemas käinud, peale roninud, aga sinna see jäänud ongi. Praegu on küll täielik kramp ees ja isegi pisut hirm.
Mina, kes ma sõitsin aastas 6000 km iga ilmaga. Ei peljanud isegi talvel lund ja libedust ei julge praegu rattaga sõita. Kunagi küsiti minult, et kuidas ma ei karda talvel libedaga sõita. Ütlesin siis, et ma pole siiamaani veel  kukkunud. Kui ükskord kukun, siis äkki pärast enam ei julge, aga praegu küll hirmu pole. Nüüd on siis see aeg käes.
Suvel keset kõige soojemat ilma väikese kiiruse pealt külili kukkuda on küll täiega tase. Seekord ei olenenud see aga kahjuks minust  ja ilmselt poleks ma seda õnnetust ka ära suutnud hoida.
Läks nagu läks ja nüüd hakkab see etapp lõpule jõudma. Tegelikult oli see  ka päris õpetlik ja mõtlemapanev kogemus. Kindlasti teen sellest ka edaspidiseks oma järeldused. Mitte, et ma kahetseksin seda aega või oleksin olnud suures masenduses. Mulle lausa meeldis see kodune aeg täis rahu ja uusi väljakutseid. Inimene on väga leidlik ja kohaneb iga olukorraga. Nüüd mõistan ma palju paremini neid, kes  peavad oma elu veetma ratastoolis või käima karkudega. Muidugi peab ka ise palju pingutama ja ei tohi ennast lihtsalt haletsema jääda.
Suur tugi on ka inimestest, kes sinust hoolivad ja sinusse usuvad.
Minu armas elukaaslane, kes on kogu aeg mulle toeks olnud ja mind julgustanud.
Kes oskab mind siiamaani veel üllatada ja kes ei pea paljuks ka mulle lilli kinkida.
Viimasel korral küsisin, et mille eest? Mul pole isegi ühtegi tähtpäeva ja ta vastas nii armsalt.
Just selle eest, et ma lihtsalt olemas olen.

Hoolige oma lähedastest, leidke aega ja võimalusi, et koos kvaliteetaega veeta.
Hoidke kodusoojust ja kuulake teineteist.
Iga inimene suudaks täita maailma värvidega ja see peegelduks kohe ka teiste peal.
Rasked olukorrad saavad alati otsa ja on meile õppetundideks ning hinge avardumiseks.
Ärge kartke elada julgelt, avalalt ja rõõmsalt. Eelkõige muidugi rahuga oma südames.
Kõiki  kivisid eluteelt paraku kõrvaldada ei saa, aga tähed särvad veel ka miljoni aasta pärast ja igal hommikul tõuseb jälle päike.
Kõike ilusat kõigile järgnevaks eluks.