Pühapäev, 7. mai 2017


Lihtsalt ja loomulikult.

Kurbus ja rõõm on mõlemad inimesele omased. Ma olen  olnud alati arvamusel, et need mõlemad kaunistavad inimest. Neil mõlemil on inimhinges täisväärtuslik osa.
Olen kokku puutunud inimestega, kelle näol on suu-kõrvuni -kiipsmailing. Minu meelest on see nii võlts ja vale. Selline tunne jääb, et sellega on soovitud kinni katta hoopis kõik inimhinge läbiroostetanud kohad.
Nukrus  on omamoodi indikaator, mis heidab valgust inimese mõttemaailma. Need, kes üritavad  meeleheitlikult ratsutada vaid rõõmude laineharjal  jäävad paljust ilma peljates kurbuse halle voogusid. Minu silmis jäävad nad poolikuks ja ei sobi mulle.
Reaalset armastust on meie tõtlikus elus niikuinii väheks jäänud. Armastuse jalajälg on niivõrd suur, et seda pole võimalik sõpruse kitsasse kinga pigistada. Ajatelg on ühesuunaline ja kuidas me ka ei sooviks seda protsessi pole võimalik peatada ega ka tagasi pöörata. Peame oma kogemustepagasiga  seljakoti  kukile võtma ja edasi sammuma. Pikk paigalseis pole kunagi kuhugi viinud, aga kui su peos on endiselt kalli inimese käsi,siis võiks pildilt eemaldada isegi kõik klassikaliselt  romantilised elemendid-mere, koidiku, päikeseloojangu ning tegelikult ei muutuks mitte midagi.
See just ongi imetore-mittemidagiütlev. Uks unustusse, argipäevamuredest koosnev elu, millesse põimub ehe armastus, mis polegi nii kauge ja kättesaamatu....
 .

Neljapäev, 4. mai 2017


Võimetel pole piire.

Kellegi väikesed käed olid ladunud torni, mida nähes ma ei julgenud hingatagi.
Ainult teadmatus kummale  poole kukkuda hoidis seda ehitist püsti.
Muigel kavalaid nägusid oli terve tuba  täis.
Tasapisi hakkab kohale jõudma, et pooled nendest  lähevad mõne kuu pärast kooli.

Aprill.

Aprillis oli lastega mitmeid väga vahvaid üritusi.

Esimeseks oli väljasõit Piip ja Tuut teatrisse "Pobisejaid" vaatama.
Sõitsime rongiga Baltijaama ja sealt jala mööda mäekülge üles Patkuli vaateplatformi juurde. Päris pikk ronimine tugeva tuulega oli paras jõukatsumine.
Õnneks jõudsime kõik kenasti üles ja teatris meid juba oodati. Kohe kui kohad sisse võtsime hakkaski etendus pihta.
Pobiseja oli selline veider mutike, keda kõik veidrikuks pidasid. Ta rääkis asjade, puude, lindude ja loomadega. Alati käis ringi suure kotiga, mis oli täis asju, mida ta oma õueskäikudelt oli leidnud. Kodus meisterdas ta nendest erilisi mänguasju ja puhus neile elu sisse.
Mulle väga meeldis, et lavastus oli interaktiivne. Lapsed kaasati läbi mängu etendusse sisse läbi erinevate ülesannete. Kasutati ka looduslähedasi taaskasutusesemeid ja materjale. Paljud asjad olid pärist  minu lapsepõlvest.
Peale etendust pakuti taimeteed ja kuivatatud õunu.
Etendus meeldis lastele väga.





Teine õppekäik oli meil Pääsküla rappa.
Lasteaias oli südamenädal ja mis võiks veel tervislikum olla kui paar tunnikest looduses viibida.
5km rada oli kõigile jõukohane. Vahepeal lõime  isegi laulu lahti, et oleks lõbusam astuda.
Nägime metsas kobraste kätetööd. Paar päeva tagasi kui ma rada käisin paika panemas, siis polnud veel puud ära näritud, aga kahe päevaga oli üks päris langetatud ja teine ümberringi ära näritud. On ikka tõesti teravad ja tugevad hambad, et nii jämedad puud läbi närida.
Kuulasime linnulaulu ja metsahääli.Värskes õhus oli mõnus ka keha kinnitada ja kaasavõetud toidul oli hoopis eriline maitse hoolimata sellest, et lapsed olid just hommikusöögilt tulnud.
Tagasi lasteaeda jõudes otsustasime, et kindlasti kordame seda matka veel kui ilmad soojemaks lähevad.