Lihtsalt ja loomulikult.

Kurbus ja rõõm on mõlemad inimesele omased. Ma olen  olnud alati arvamusel, et need mõlemad kaunistavad inimest. Neil mõlemil on inimhinges täisväärtuslik osa.
Olen kokku puutunud inimestega, kelle näol on suu-kõrvuni -kiipsmailing. Minu meelest on see nii võlts ja vale. Selline tunne jääb, et sellega on soovitud kinni katta hoopis kõik inimhinge läbiroostetanud kohad.
Nukrus  on omamoodi indikaator, mis heidab valgust inimese mõttemaailma. Need, kes üritavad  meeleheitlikult ratsutada vaid rõõmude laineharjal  jäävad paljust ilma peljates kurbuse halle voogusid. Minu silmis jäävad nad poolikuks ja ei sobi mulle.
Reaalset armastust on meie tõtlikus elus niikuinii väheks jäänud. Armastuse jalajälg on niivõrd suur, et seda pole võimalik sõpruse kitsasse kinga pigistada. Ajatelg on ühesuunaline ja kuidas me ka ei sooviks seda protsessi pole võimalik peatada ega ka tagasi pöörata. Peame oma kogemustepagasiga  seljakoti  kukile võtma ja edasi sammuma. Pikk paigalseis pole kunagi kuhugi viinud, aga kui su peos on endiselt kalli inimese käsi,siis võiks pildilt eemaldada isegi kõik klassikaliselt  romantilised elemendid-mere, koidiku, päikeseloojangu ning tegelikult ei muutuks mitte midagi.
See just ongi imetore-mittemidagiütlev. Uks unustusse, argipäevamuredest koosnev elu, millesse põimub ehe armastus, mis polegi nii kauge ja kättesaamatu....

 .