Lumepuudust meil ei ole...






Esmaspäev 29 november 2010 18.03


Kui mõned kannatavad lumepuuduse all,siis Tallinnas vähemalt ei saa nuriseda. Hanged hakkavad kohati juba eelmise aasta mõõtmeid võtma.
Järelkäru täis on täiesti tasuta ära anda. Juba peale ka laaditud, ainult äravedamise vaev. Käru tahaks muidugi hiljem tagasi .

Lumeuputusest hoolimata .

Laupäev 27 november 2010 11.34

Lõpuks jälle kodus .Imelik tõesti ,et 3 päevaga on kõik hoopis teisiti .
Maja taga on hanged kohati nabani.Kasvuhooneni jõudmiseks tuleb tõsiselt sumbata . See on kaetud järjekordselt paksu lumekorraga .
Mu pojad teatasid seda kinkides , et pean hoolega hoidma , sest jääb viimaseks. Oleksin pidanud selle kingi ikka koos hooldusega vastu võtma . Eriti kasu pole mu põlvini ulatuvate säärtega saabastest ja punaseid plätusid ei julge jalga panna.Alles aprillis leidsin ühe kadunukese üles,mis eelmise suure lumega teadmata suunas aeda ära kadus .Kasvuhooneni pean ju ometi kuidagi saama . Seisab teine nii suure lumevaiba all . Peaaegu 2 meetrisel mehel on ju hea möödaminnes lumi ära lükata ,aga mina ei ulata parima tahtmise juures sinna päris tippu. Või on harja vars liiga lühike ?Taburetti ka nagu narr õue vedada.Või peaks?Hekki ma ju pügasin nii .Miks siis ei võiks lund taburetilt tõrjuda ?Oleks naabritel ka lõbusam .
Hommik oli üle hulga aja ilus ja rahulik . 3 magamata ööd andsid ennast tunda ja panid mind peaaegu 10 tunniks magama .Ärkasin üles reipa ja puhanuna .Valmis tegutsema.Küpsetasin imelikke pirukaid ,mida polnud elus varem teinud .Proovige järele .Lehttaigna ,pohlamoosi ja verivorstiga .Näevad välja nagu väikesed rosinasaiad. Maitse on loomulikult teine ,aga omapärased. Seenepirukatega konkureerida muidugi nad ei suuda, aga täitsa söödavad .Eriti kui pliidi all praksub tuli , jalas on villased sokid ,nina ees aurab kohvitass ja mu vastas istub hea sõber, kes märkas minu niisked kindad ahju soojamüüri vastu kuivama panna ning on valmis minuga hommikukohvi jooma ,hoolimata sellest ,et ta seda muidu kunagi nii vara ei tee. Akna taga aga langeb lõputult valgeid lumehelbeid ,südames on hellus ja rahu .
Koduteel kohtan rõõmsaid ja naeratavaid inimesi .Naljakas ,et kõigil on täna hea tuju hoolimata lumeuputusest ja vaatavad mind muigel suuga .Ega ma pole kade ka .Naeratan vastu .Tore ,kui inimestel on hea olla .
Oma punase jalgratta lükkasin loomulikult koju jõudes garaaži .Tänane adrenaliini kogus on käes.

Jälle tagasi.

Neljapäev 25 november 2010 18.20


Siit kesklinnast , 3 -da korruse aknast avaneb ilus talvine vaade . Puud ja katused on paksu lumevaiba all ja ja järjest uusi helbeid langeb juurde.Tänavalaternate valgel on kõik näha.Tegelikult on mul see vaatepilt juba silmade ees vaatamatagi. Olen terve päeva jälginud tööle ruttavaid ja sealt tulevaid inimesi või ükskõik kuhu nad teel on .Võin oma rohelised silmad kinni panna ja see pilt on ikka silmade ees. Kõik kiirustavad kuhugi, aga mina igavlen siin ja löön aega surnuks . Aega , mis liigub minu jaoks teosammul . Juba teist korda sellel aastal .
Lugeda enam ei viitsi . Niikuinii ei ole ma mõtetega teksti juures . Ristsõna on lahendatud ja arvutis ei taha ka terve päev olla . Pealegi on see mulle võõras , pole minu oma armas tuttav . Ja kui ma veel selle peale mõtlen ,et peaks pikutama , siis ainult mõtlemisest läheb tuju nulli . Mulle pole kunagi meeldinud lihtsalt vedeleda .
Ega ma päris täpselt ei teagi , kuidas ma siia sain . Kõik on natuke udune ja lünki täis . Pea valutas juba mitu päeva ja siis hakkas veel kõrv tuikama ning lõpuks oli terve vasak pool valus.
Päev ise oli ju vahva . Vähemalt see pool , mida ma mäletan .
Meie rühma korraldada oli sellel aastal Kadripäev . Valmistasime kõik hoolega ette ja õppisime tekste .Olime tõeline suur Kadripere . Meil oli lammaski kaasas , kes pidi õnne tooma .Teistele lastele igatahes meeldisime .
Ja siis tulebki mälukas . Siia jõudsin ilusate punaste põskedega . Aga Kadripäev ju . Siis peabki kena olema . Ega keegi polnudki üllatanud . Alles siis , kui minu analüüsi vastused tulid ,olid arstid üllatunud .Imestasid ,et ma veel tööl jaksasin käija .
Kohvi tahaks. Musta ja kanget ja suhkruta . Seda siin ei pakuta . Selles ma veendusin juba augustis . Aga ikka tahaks . Pakutakse hoopis erisegu , mis tilk tilga järel minu organismi kaob . Kohviisu see ära ei võta . Leevendab võibolla natuke minu rauapuudust .
Nii igav . Roogiks kasvõi lund .

Karkudest ja rattast.


Esmaspäev 22 november 2010 16.40

Paariline kukkus , oma kodus ja trepil ning sai muidugi kipsjala . Kaua sa keksid ühel jalal - vaja karke . Mul kargud pööningul , ratastool ka , aga seda ta ei tahtnud . Pakkusin siis ,et käin lõuna ajal kodus ja toon .
Aja kokkuhoiu mõttes ikka rattaga hoolimata lumest.
Tagasi sõites , kargud kaenlas , ei mõistnud miks kõik mind vaatavad. Mõni jäi lausa seisma . Alles tööl , kui olin kargud pidulikult üle andnud sain aru , mis minust võidi arvata.
a) Sõidab rattaga , aga ise vajab karke.
b) Libedaga kukkudes on koheselt abinõud kaasa võtnud .
Mine võta kinni kumb variant on õige. Helistaks õige sõbrale.

Laupäevaõhtune palavik.

Laupäev 20 november 2010 16.22

John Travoltale ülemaailmse kuulsuse ja esimese "Oscari" nominatsiooni toonud 1970 aastate lõpu disko-buumi film. Lõbus , hoogne ja särtsakas . Paneb kaasa elama ja tegutsema .
Mind on täna tabanud sama hoogne koristamise ja tegutsemise tuhin . Hommikust saadik olen virk ja usin . 2 korrust läigivad ja süüa on tehtud eiteakellejaoks . Vanem poeg sõitis Türki , noorem Saksamaale . Hinges on ärevus ja paanikatuba . Käin närviliselt mööda maja ja otsin tegevust . Terve kann kohvi on ka tilgatumaks joodud . Mida veel ? Saeks puid , aga sae jõudsin juba ära lõhkuda.
Minu babygirl läks kohtama ja jättis telefoni koju.

Unenägudes tuled minu juurde...


Kolmapäev 17. november 2010 16.50


Tuhkatriinuna usin ei vaja ma eriti ööund.Sellepärast ei näegi ma unenägusid ,aga kui vahel harva juhtun nägema ,siis ikka põhjalikult ja peensusteni.Võin kirjeldada viimse detalini milline keegi mu unenäos välja nägi ja mis tal seljas oli . 2 korda olen ma unes abiellunud ja ikka sama mehega.Kuigi ma pole ebausklik ,uurisin ma lausa "Unenägude seletajast" järgi selle tähenduse ja peab ütlema ,et läks vägagi täppi . Just nii ma tegelikult ju tunnengi ja tean ,et on ka.
Täna öine unenägu oli aga hoopis teistsugune.
Mu kodu oli rahvast täis. Kõik mu lapsed olid oma peredega külla tulnud ja mu oma armas ,kallis meeski oli jälle kodus. Ma ei teadnud ,et kellegil oleks sünnipäev olnud ,aga millegipärast oli uhke laud kaetud ja kõik olid heas tujus.Mina püüdsin ka kõigiga kontakti saada ,aga nad ei teinud minust väljagi.Mitte keegi nagu ei märganudki mind. Istusin nurka mossitama.Siis avanes äkki uks ja valgetes kitlites ja mütsides arstionud voorisid sisse.Ühel oli kaasas veel kanderaam.Kangesti meenutasid nad mulle minu lapsepõlvest pärit arste.Kitlidki olid sellised rohmakad , laiad ja tagant põõnadega.Kahel pool ääres veel suured nööbid. Kindlasti mitu numbrit suuremad. Hakkasin muidugi vastu nagu mul alati kombeks kipub olema,aga neljaga ei saanud ma hakkama. Halasin siis , et mul on vaja enne asjad kokku panna ,aga teatati ,et niikuinii ei lähe mul neid enam vaja.Mu lähedastest polnud ka asja .Endiselt ei teinud keegi minust välja.
Edasi olin pealtvaataja osas.Nägin ,kuidas mind opereeriti. Arstid vangutasid päid ja nii ma siis suringi omaenda silmade all. Ju ma sinna taevasse ikka läksin , sest mu keha oli äkki kadunud.
Pärast sain aru küll ,et ilmselt peetigi minu peiesid ja isegi minu prints oli kohal, seekord ilma valge hobuseta .Ta küll ei pööranud mulle tähelepanu, aga küllap ta ikka mõtles mu peale.Tore ,et ma ei pidanud pisaraid nägema.Neid on niigi viimasel ajal liiga palju olnud.
Hommikul oli imelik tunne , aga päeva peale ajas juba naerma . Mida kõike ma oma elus pole teinud -isegi oma matusel käinud. Mis sest ,et ainult unes.

Nii pole ilus.


Reede 12 november 2010 13.36







Mulle pole kunagi meeldinud , kui jõulude ettevalmistamisega hakatakse vara pihta.Pool jõulutunnet on sellega kadunud kui juba oktoobris satud nagu teise maailma.
Kõige rohkem tundsingi rõõmu sellest ajast , kui tegelikult ei tohtinudki jõulusid pidada.Juba see kuuse otsimine eelmisel päeval ja ootusärevus.Ja tõeline muinasjutuline jõulutunne.Siis oli ikka igal talvel lumi ka maas.Muidugi olin ma ise ka siis laps ja eks siis oligi kõik teistmoodi
Kui lapsed olid väikesed ,siis oli nii armas näha nende ootusärevust .
Nüüd on minu omad lilled kuulutanud mulle mässu.Kõik jõulukaktused on ennast õisi täis sättinud.Imselt on neil arvepidamine ja kuupäevad sassi läinud.Huvitav , kui päris jõulud kätte jõuavad ,mis neil siis oma nime kaitseks öelda on.Seisavad ilmselt raagus ja suurest õitsemisest sorgus.Tuleb ilmselt nime muuta.Näiteks mardikaktus või kadrikaktus Miks üldse kaktus-okkaid ju pole?

Kes ma siis olen?



Teisipäev 09 november 2010 13.27


Palusin oma kõige targemal pojal timmida mu ratta pidureid.Selle soovi peale arvas mu tarkurist poeg,et küll sellega on aega-rattahooaeg ju läbi.Siis vaatas ta mulle otsa ja teatas:"Vabandust,unustasin ju ,et Sinu puhul pole tegemist tavalise naiseliku naisega. Tänavatel ju niikuinii kiilasjää ja normaalsed inimesed ei sõida juba ammu rattaga, milleks Sul siis neid pidureidki enam vaja.Kasu ju nendest pole."
See lause panigi mind juurdlema ,milline ma siis tegelikult olen.
Mulle meeldib kiirus , põnevus ,jäärada ,õudukad.Ei püüa ennast meestega samastada ,aga võin lõhkuda puid, kuid samas ka pitsi heegeldada ,kududa ja õmmelda.
Võin katuselt lund maha ajada ,aga mulle meeldib ka küpsetada,koristada.
Olen oma arust iseseisev ja sõltumatu, kuid samas ka abitu.
Võin tööriided selga panna ja saunalõõre puhastama minna ,kuid samas armastan ka kõrgeid kontsasid ja seelikuid.Muidugi oskan ka ripsmeid volksatada.
Vahel võin käituda mõtlematult ja olla jäärapäine , kuid samas võin endast kõik anda ,et mu lähedastel oleks hea ja turvaline.(Nii ,minu armas ,kallis sõber,võin seda siin tunnistada,kuigi Sa seda vist ei usu.)
Püüan olla tugev ,aga tegelikult olen ma väga haavatav.Ebaõnnestumisi võtan väga südamesse ja tõmbun endasse.
1 lilleõiega on võimalik mind heldima panna ja mu süda sulatada.
Ja loomulikult armastan ma oma lapsi ning ülekõige ikkagi MEEST.
No kes ma siis ometigi olen?

Häda mõistuse pärast.



Pühapäev 07 november 2010 18.15


Kust ikka nalja saab ,kui ise ei tee.Kööki jõudes ,kuulsin külmutuskapi juurest kurjakuulutavaid piiksatusi.Tavaliselt annab ta siis mulle nii märku ,kui on olnud elektrikatkestus.Teatud nupul 3 sekundit näppu hoides ,kaob piiksumine ära.Tegingi nii ,aga paari minuti pärast hakkas kapp uuesti piiksuma.Õnneks saabus mu insenerist poeg Hiiumaalt tagasi ja muidugi oli kõht tühi.Teatasin siis ,et enne ei saa süüa ,kui uurib mu külmutuskappi. Kohe näha ,et poiss on kaua koolis käinud.Esimene küsimus oli muidugi kas ma olen ikka instruksiooni läbi lugenud.Tõingi siis targa brozüüri ja asusin erroreid lugema.Vahepeal külmutuskapp ikka jätkas oma korrapärast piiksumist.Insenerist poeg käis juba mikrolaine ahju seina seest välja tõmbamas, sest ei saanudki enam aru kust need piiksatused tulevad.Targa raamatu järgi olin ma kõik variandid juba läbi proovinud nii , et sealt polnud ka mingit abi loota.Poiss arvas ,et mul tuleb ikka montöör kohale kutsuda .Tema ei oska mind aidata.Arvasingi juba ,et küllap tuleb uus külmutuskapp ka osta.Olen järjest kõik kodumasinad välja vahetanud,külmutuskapp ongi kuidagi kauaks jäänud.Asusin siis kapi sisu uurima ,et kui kapp otsad annab ,mis mul seal siis toimuma hakkab.Kui ukse lahti tegin ,siis vaatas mulle vastu kodutelefon ,mis andis märku ,et aku hakkab tühjaks saama.Vat Sulle siis säh ,kui nii harva kodus söömas käid.Ilmselt on ikka päkapikud juba liikvel.Kes muidu siis telefoni külmutuskappi pistab?

Sügav.



Pühapäev 07 november 2010 11.15



Minule toob sõna "sügav" meelde märtsikuu.Sõitsime tuttavaga Pärnu veekeskusesse.Polnud enne seal käinud ja ei kujutanudki hästi ette ,mis mind seal ees ootab.Lasteaia lastega olin küll iga nädal ujulas käinud ,aga suures veekeskuses veel mitte.
Olingi siis õhinal valmis kõik läbi proovima.Ka hüppetornid.Tuisupea nagu ma ikka kipun olema, ei mõelnudki üldse kui hea minu ujumisoskus on.Ronisin sinna kõige kõrgemasse ja sumaki sisse.Alles siis ,kui olin juba vees ja aina vajusin ja vajusin,sain aru,et vesi peab siis ikka ju päris sügav olema ,ega muidu ei saa ju hüpata.Mõtlesin veel ,et ei tea kas ilusad vetelpääste poisid ikka teevad mulle suust-suhu hingamist. Koera kombel välja ulpides lugesin lõpuks seinalt ka hoiatust.Sügavus 4 meetrit.Järgmised 2 tundi pühendasin ainult "torudest" allalaskmisele.

Kuidas laupäeva õhtul adrenaliini saada.



Laupäev 06 november 2010 18.21

Vanad inimesed võiksid ju laupäeva õhtul rahulikult tugitoolis istuda ja sokki kududa,mitte oma tujusid pimedas jalgrattaga sõites välja elada.
Viimasel ajal olen alati ,kui midagi ei lähe just nii ,nagu ma olen soovinud ja ,kui tuju pole kõige parem ,võtnud oma punase jalgratta ja läinud metsa kihutama.Kui ikka kiirus on parajalt üle keskmise ,just nii ,et kõrvad tuule käes lipendama hakkavad ,siis ongi see õige feeling.Kahjuks ei saa enam kõrvade järgi kiirust mõõta sest need on mul punase mütsi alla peidetud ,aga sisetunne on veel olemas.Kuna vaatamata sellele ,et mu ratas on küll mitme lambiga varustatud ja mul endal ka on korralikult helkurvest seljas ,oli metsas kihutamiseks juba liiga pime .Olin sunnitud otsima teist varianti.Sõitsin siis Glehni lossi parki.Seal lähedal on ju minu lemmikmäed.Just sealt Tähetorni mäest saab õige kiiruse sisse ja seal tunnen seda õiget tunnet.Kihutasin siis oma lemmik kiirusega mäest alla ja nägin ,et süttis punane tuli.Katkematu autodevool jätkas sõitmist .Vajutasin pidureid ja ei mingit tolku.Külm jutt käis südame alt läbi.Mõtlesin juba ,et nüüd ma lähengi Lendava Konna Heinoga seda viimset valssi tantsima.Küllap mul on ikka kaitseingel.Viimasel hetkel sain ratta pidama.Sõitsin koju ja alles siin sain aru ,mis oleks võinud juhtuda.
Emmeliina ,Sinu blogi lugedes mõistsin ,et sõpradel on väga suur tähtsus meie elus.Just sellel hetkel astus minu hea sõber uksest sisse ,punane roos käes.Ta ütles ,et tema süda oli minu pärast millegipärast valutama hakanud.Nii hea on ,kui võid vahel lihtsalt sõbral särgi rinnaesise märjaks nutta ja ta üldse ei pahanda.Ilmselt pean ikka hakkama oma mõtlemist ja käitumist muutma.

Hingelind.


Teisipäev. 02 november.2010 13.20



Täna oleks minu isa saanud 91. aastaseks.Ülehomme ema.Hingedepäeval mõtlengi ma alati oma vanematele.Nad sündisid ühel aastal ja läksid samuti teineteise järel.Ema enne ja isa järgi.Kadestamisväärne tegelikult.Jõudsid koos pika elu elada ja 3 last suureks kasvatada.Minu pesamuna nad kahjuks ei näinud ,aga teisi lapsi küll.
Lasteaias mõtlesin kuidas 3-aastastele hingedepäevast rääkida.Valisin unejutuks Michal Snuniti"Hingelinnu".Seda raamatut on hea endalgi lugeda.
Sügaval ,sügaval kehas elab hing.Keegi pole teda näinud, aga kõik teavad ,et ta on olemas.Hinge sees ,tema keskel ,elab hingelind.Ta tunneb kõike ,mida meiegi tunneme.
Kui keegi meile haiget teeb,hakkab hingelind mööda meie keha igas suunas, sinna ja tänna ringi tormama.Ja tal on väga valus.
Kui keegi meid armastab ,siis hakkab hingelind väikeste rõõmsate hüpetega keksima ,edasi ja tagasi,siia ja sinna.
Kui keegi meie peale vihastab,tõmbab hingelind endasse ja on vait ning kurb.
Aga kui keegi meid kallistab,hakkab hingelind, kes elab sügaval meie kehas kasvama ja paisuma kuni täidab peaaegu kogu meie sisemuse.Tal on nii hea olla kui meid kallistatakse.
On inimesi ,kes kuulavad teda sageli.
On inimesi ,kes kuulavad teda harva.
On inimesi ,kes kuulavad teda ainult üks kord elus.
Hoidkem siis oma hingelindu ja lähedasi.
Minu hea sõber ütleb ikka :"elame kaua ja õnnelikult ja sureme ühel päeval".