Hingelind.


Teisipäev. 02 november.2010 13.20



Täna oleks minu isa saanud 91. aastaseks.Ülehomme ema.Hingedepäeval mõtlengi ma alati oma vanematele.Nad sündisid ühel aastal ja läksid samuti teineteise järel.Ema enne ja isa järgi.Kadestamisväärne tegelikult.Jõudsid koos pika elu elada ja 3 last suureks kasvatada.Minu pesamuna nad kahjuks ei näinud ,aga teisi lapsi küll.
Lasteaias mõtlesin kuidas 3-aastastele hingedepäevast rääkida.Valisin unejutuks Michal Snuniti"Hingelinnu".Seda raamatut on hea endalgi lugeda.
Sügaval ,sügaval kehas elab hing.Keegi pole teda näinud, aga kõik teavad ,et ta on olemas.Hinge sees ,tema keskel ,elab hingelind.Ta tunneb kõike ,mida meiegi tunneme.
Kui keegi meile haiget teeb,hakkab hingelind mööda meie keha igas suunas, sinna ja tänna ringi tormama.Ja tal on väga valus.
Kui keegi meid armastab ,siis hakkab hingelind väikeste rõõmsate hüpetega keksima ,edasi ja tagasi,siia ja sinna.
Kui keegi meie peale vihastab,tõmbab hingelind endasse ja on vait ning kurb.
Aga kui keegi meid kallistab,hakkab hingelind, kes elab sügaval meie kehas kasvama ja paisuma kuni täidab peaaegu kogu meie sisemuse.Tal on nii hea olla kui meid kallistatakse.
On inimesi ,kes kuulavad teda sageli.
On inimesi ,kes kuulavad teda harva.
On inimesi ,kes kuulavad teda ainult üks kord elus.
Hoidkem siis oma hingelindu ja lähedasi.
Minu hea sõber ütleb ikka :"elame kaua ja õnnelikult ja sureme ühel päeval".