Laupäev, 27. november 2010

Lumeuputusest hoolimata .

Laupäev 27 november 2010 11.34

Lõpuks jälle kodus .Imelik tõesti ,et 3 päevaga on kõik hoopis teisiti .
Maja taga on hanged kohati nabani.Kasvuhooneni jõudmiseks tuleb tõsiselt sumbata . See on kaetud järjekordselt paksu lumekorraga .
Mu pojad teatasid seda kinkides , et pean hoolega hoidma , sest jääb viimaseks. Oleksin pidanud selle kingi ikka koos hooldusega vastu võtma . Eriti kasu pole mu põlvini ulatuvate säärtega saabastest ja punaseid plätusid ei julge jalga panna.Alles aprillis leidsin ühe kadunukese üles,mis eelmise suure lumega teadmata suunas aeda ära kadus .Kasvuhooneni pean ju ometi kuidagi saama . Seisab teine nii suure lumevaiba all . Peaaegu 2 meetrisel mehel on ju hea möödaminnes lumi ära lükata ,aga mina ei ulata parima tahtmise juures sinna päris tippu. Või on harja vars liiga lühike ?Taburetti ka nagu narr õue vedada.Või peaks?Hekki ma ju pügasin nii .Miks siis ei võiks lund taburetilt tõrjuda ?Oleks naabritel ka lõbusam .
Hommik oli üle hulga aja ilus ja rahulik . 3 magamata ööd andsid ennast tunda ja panid mind peaaegu 10 tunniks magama .Ärkasin üles reipa ja puhanuna .Valmis tegutsema.Küpsetasin imelikke pirukaid ,mida polnud elus varem teinud .Proovige järele .Lehttaigna ,pohlamoosi ja verivorstiga .Näevad välja nagu väikesed rosinasaiad. Maitse on loomulikult teine ,aga omapärased. Seenepirukatega konkureerida muidugi nad ei suuda, aga täitsa söödavad .Eriti kui pliidi all praksub tuli , jalas on villased sokid ,nina ees aurab kohvitass ja mu vastas istub hea sõber, kes märkas minu niisked kindad ahju soojamüüri vastu kuivama panna ning on valmis minuga hommikukohvi jooma ,hoolimata sellest ,et ta seda muidu kunagi nii vara ei tee. Akna taga aga langeb lõputult valgeid lumehelbeid ,südames on hellus ja rahu .
Koduteel kohtan rõõmsaid ja naeratavaid inimesi .Naljakas ,et kõigil on täna hea tuju hoolimata lumeuputusest ja vaatavad mind muigel suuga .Ega ma pole kade ka .Naeratan vastu .Tore ,kui inimestel on hea olla .
Oma punase jalgratta lükkasin loomulikult koju jõudes garaaži .Tänane adrenaliini kogus on käes.

4 kommentaari:

  1. Ei ole küll minu asi öelda, nagu ütleb Alma Saarepera "Õnne 13"-s, aga kas see on ikka mõistlik, et inimene pärast haiglat jätkab samasugust oma elu ohtu seadvat elustiili. Noh et jalgrattaga kihutab mööda lund...:)

    VastaKustuta
  2. Ma täna juba enam ei sõida jalgrattaga .Tõin ta koju garaaži ja sinna ta nüüd jääbki määramata ajaks .Olen malbe ,kodune ja mõistlik .Loen ,koon ja silitan kassi .

    VastaKustuta
  3. Ühinen Sjgelle ettevaatliku murega. Lund jõuab selle talve jooksul veel palju rookida - ega see praegune sahmaks viimaseks jää :)

    VastaKustuta
  4. Kindlasti ei jää .Sellepärast ma ju kardangi ,et ei saa muidu varsti enam koduväravast sisse. Eelmine kasvuhoone vajus talvel lume raskuse all kokku.
    Aga tänan muretsemast.Tegutsen tasapisi ja targu .

    VastaKustuta