Jälle tagasi.

Neljapäev 25 november 2010 18.20


Siit kesklinnast , 3 -da korruse aknast avaneb ilus talvine vaade . Puud ja katused on paksu lumevaiba all ja ja järjest uusi helbeid langeb juurde.Tänavalaternate valgel on kõik näha.Tegelikult on mul see vaatepilt juba silmade ees vaatamatagi. Olen terve päeva jälginud tööle ruttavaid ja sealt tulevaid inimesi või ükskõik kuhu nad teel on .Võin oma rohelised silmad kinni panna ja see pilt on ikka silmade ees. Kõik kiirustavad kuhugi, aga mina igavlen siin ja löön aega surnuks . Aega , mis liigub minu jaoks teosammul . Juba teist korda sellel aastal .
Lugeda enam ei viitsi . Niikuinii ei ole ma mõtetega teksti juures . Ristsõna on lahendatud ja arvutis ei taha ka terve päev olla . Pealegi on see mulle võõras , pole minu oma armas tuttav . Ja kui ma veel selle peale mõtlen ,et peaks pikutama , siis ainult mõtlemisest läheb tuju nulli . Mulle pole kunagi meeldinud lihtsalt vedeleda .
Ega ma päris täpselt ei teagi , kuidas ma siia sain . Kõik on natuke udune ja lünki täis . Pea valutas juba mitu päeva ja siis hakkas veel kõrv tuikama ning lõpuks oli terve vasak pool valus.
Päev ise oli ju vahva . Vähemalt see pool , mida ma mäletan .
Meie rühma korraldada oli sellel aastal Kadripäev . Valmistasime kõik hoolega ette ja õppisime tekste .Olime tõeline suur Kadripere . Meil oli lammaski kaasas , kes pidi õnne tooma .Teistele lastele igatahes meeldisime .
Ja siis tulebki mälukas . Siia jõudsin ilusate punaste põskedega . Aga Kadripäev ju . Siis peabki kena olema . Ega keegi polnudki üllatanud . Alles siis , kui minu analüüsi vastused tulid ,olid arstid üllatunud .Imestasid ,et ma veel tööl jaksasin käija .
Kohvi tahaks. Musta ja kanget ja suhkruta . Seda siin ei pakuta . Selles ma veendusin juba augustis . Aga ikka tahaks . Pakutakse hoopis erisegu , mis tilk tilga järel minu organismi kaob . Kohviisu see ära ei võta . Leevendab võibolla natuke minu rauapuudust .
Nii igav . Roogiks kasvõi lund .