Tänasel tähtsal päeval.

Kas 25 aastat on vähe või palju?
Oleneb muidugi millise mätta otsast vaadata.
Inimelus on tal kindlasti oma tähendus ja sellega jõuab nii mõndagi.
Kui sa pead, aga igat minutit, tundi  mõõtma ja sa ei tea isegi seda, mida järgmine päev sulle toob, siis on kindlasti  veel eriti pikk aeg.
Minu armsa sõbra jaoks, kes võitleb päevast päeva tõusude ja mõõnadega oleks isegi 5 aastat pikk aeg. Loodan siiski südamest, et talle on see antud ja ehk rohkemgi veel.

Mäletan väga hästi seda päeva kui ma 25 aastat tagasi lasteaeda tööle läksin.
Pole siiamaani veel kordagi kahetsenud. Loomulikult olen ka mina vahel väsinud ja tahaksin ainult rahu ning vaikust, aga kui hommikul sulle väikesed armsad naeratavad näod vastu vaatavad, sülle ronivad ning  kallistavad nii, et hing jääb kinni, siis tunned küll, et sellel maailmal pole midagi viga ning see on üks ütlemata tore ja armas koht. Kui üks  pisikene suu sulle  veel kinnitab, et sa oled hirmus armas, siis on su päev korda läinud ja pahal tujul ning väsimusel pole seal kohta. Suunurgad lähevad iseenesest ülepoole ja  terve päev saadab sind hea tuju.
Igatahes on selle päeva mälestuseks nüüd mu aias üks imeilus roos lisaks.

Ma ei tea isegi miks täna  poodi minnes haarasin poeriiulilt meie pere lemmiktordi "Virmalise"kaasa hoolimata sellest, et ma suur magusasõber pole. Sisetunne ütles, et täna on midagi teisiti.
Eriti ei imestanudki  kui tunni aja pärast sain teate, et pisike tüdrukutirts on kohale jõudnud.
Tema ei tea 25 aastast veel midagi. Temal on kõik ilus alles ees. Tema esimesed 2 tundi said just natuke aega tagasi täis.




 Kahju, et tulbid nii kiiresti ära õitsevad. Esimesed kõige erilisemad jäidki jäädvustamata.
Eks siis järgmisel aastal ehk uuesti.
Jään huviga oma liiliate õitsemist ootama.

Ka