Tulin just Haapsalust...Täna olen siis unetu.Mõtlesin, et minu hullumeelne töönädal saab kohe läbi ja mind ootab ees romantiline nädalavahetus kui teen ainult seda, mida tahan ja just niipalju, kui tahan.Viimast päeva sellel nädalal last hoides sain vanemalt tütrelt telefonikõne. Alguses ei saanud ma midagi aru. Ehmatasin kohutavalt, sest kuulsin ainult nuttu ja hingeldamist. Kartsin, et tal on kas autoavarii juhtunud või midagi lastega. Õudne on oma lapse suust appikarjet kuulda, kui oled temast peaaegu 100 km kaugusel ja täiesti võimetu teda aitama. Tütar teatas, et ta ei tea kus on ta kodu, kuhu peab sõitma, käed jalad on täiesti tuimad, õhku ei ole ja tal on nii paha olla, et kohe kaob pilt ka eest ära. Surusin väikese 2 aastase poisi enda vastu ja mõtlesin mida ma edasi teen. Püüdsin tütart rahustada ja teda ärkvel hoida. Ma ju ei teadnud kui kaugel ta kodust on. Teadsin ainult, et tal on 25 km. sõita. Kui ta oleks veel linnas olnud, siis oleks loomulikult saanud seisma jääda ja abi paluda, aga kui juba maal oma kodu lähedal, siis seal on täiesti inimtühi ja pole lootustki, et keegi appi ruttab. Õnneks polnud ta siiski kodust väga kaugel ja jõudis kohale, aga kiirabi temani alles 40 minuti pärast. Helistasin mitu korda ja uurisin kuhu see nii kauaks jääb. Kodus olid ju ainult 2 last, kellest noorem alles 5 aastane ning mees Norras tööl.
Tütar on nüüd Haapsalu haiglas, aga mis temaga juhtus, ei ole siiani selgunud. Arstid ei oska veel midagi öelda. Loodan südamest, et see on ainult minult päritud rauapuudus ja madal vererõhk, aga eks homme selgub rohkem.
Vanema lapselapsega toimus kohe suur muutus. Temast sai silmapilkselt hoolitsev õde oma väikesele vennale ja ma vaatasin imetlusega kuidas ta kohe toimetama hakkas. Ega ma ju päris täpselt ei teagi mida ta tunneb ja selle vapruse taga peidab.Tean ainult mida mina tunnen ja see pole sugugi hea tunne.
Arvan aimavat, milline ehmatus see Sulle on. Olid väga tubli, et säilitasid külma ja arukat närvi. Kui tüdruk juba arstide hoole all, siis saab ju kõik korda.
VastaKustutaElan Sulle emotsionaalselt kaasa.
Aitäh.Mina imetlesin oma lapselast.Ta on alles 12 aastane, aga sai suure majapidamisega ja väikese vennaga nii hästi hakkama.Ega mulle ei jõudnud ju siis veel kõik kohalegi. Alles öösel mõtlesin, mis oleks võinud kõik juhtuda.Hommikul sain lapsega rääkida ja ta hääl oli hoopis reipam. Ta ütles ise ka, et ei tahtnud mind nii ehmatada, aga võib-olla minu rahulik jutt aitas tal just ärkvel püsida ja koju jõuda.Vastust veel pole, aga mu laps tunneb ennast juba palju paremini ja see on praegu kõige tähtsam.
VastaKustutaoioi, kalli-kalli sulle ja teie perele! kõik läheb hästi :)
VastaKustutaOi, missugune ehmatus! Hea, et mingit avariid ei juhtunud. Loodame, et arstid leiavad põhjuse, sest muidu jääb alati hirm, et see võib korduda.
VastaKustutaSina ise olid tubli, et suutsid mitte paanikasse minna. Küllap oskad ka edaspidiseks tütrele head nõu anda ja teda toetada.
Ole vapper!
VastaKustutaSa olid selles olukorras kohe tõesti kiitustväärivalt tubli ja adekvaatne!
Oma kogemustest lähtuvalt julgen öelda, et kõige olulisem abivajajale ongi sel hetkel teise inimese väline rahu ja kindlus!
Kõik saab korda!
Loodan ka väga, et tütre haiguse põhjus üles leitakse. Ja olulisim oli see, et suutsid ise rahu säilitada. Vähemalt väliselt ja sellega talle toeks olla.
VastaKustutaAga 12 aastane on juba tegija!
Pai.
Aitäh kõigile.See on väga armas, kuidas te lohutate ja mulle lootust annate.Ma ju tean ka, et kõik saab korda. Me oleme tütrega alati tugevad olnud. Veel pool tundi kannatust ja siis selgub tõde. Praegu tunnen ennast küll 100 aastasena ja teerulli alla jäänuna.
VastaKustutaTahaks midagi öelda, aga ei oska. Ole tubli!
VastaKustutaLoodetavasti on nüüd juba kõigil parem!
VastaKustuta