Teisipäev, 10. juuli 2018

Ka kurbusele tuleb anda võimalus.

Sünnipäevi on mitmesuguseid.
Sellel korral siis jälle pisut teistmoodi.

Ma usun ja loodan ja soovin, et saan sinna minna ka järgmisel aastal ja ülejärgmisel ja 10 aasta pärast ja hiljemgi.
Teisiti poleks üldse mõeldav ja ei tuleks kõne allagi.

Selliseid asju mõistavad ilmselt ainult need, kes on sellega varem kokku puutunud, selle ise läbi elanud või lähedalt näinud.
Tervena ei mõtle me kunagi haigustest ega surmast.
Milleks me peaksimegi?
Tervena tunduvad need mõtted võõrad ja tekitavad ahistust.
Tahes või tahtmata võib aga juhtuda, et me peame mingil eluhetkel nendega silmitsi seisma.

Ma ei tea, mis juhtub homme, kuu aja pärast? Mis saab aasta või kümne pärast, aga ma tean, et sinnamaani peab elama.
Valus ja kurb on  teades, et see piir on õhkõrn.

Tahaks 2 kätt püsti tõsta ja mõelda, et see on lihtsalt üks paha uni ja ärgates on kõik jälle vanaviisi, aga kahjuks nii ei ole.
Mõtled välja miljon käiku ja usud, et ei saa ju ometigi midagi enam valesti minna, aga jah....
Palju jõuab inimene enda kanda võtta? Usk, lootus, armastus pannakse meie igapäevaelus sageli proovile. Ilma nendeta olemegi nagu pilliroog tuulte käes.
Asjad lihtsalt juhtuvad, aga miks on vahel nii valus?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar