Teisipäev, 20. detsember 2011

Vahel on lastel nii õigus.

Kui ma koridoris temast möödusin, siis läbistasid minu keha külmavärinad. Ma polnud oma elus enne nii valget ja kahvatut inimest näinud. Tundus nagu oleks tegemist olnud kummitusega, sest tema näos polnud verepiiskagi. Ka tema juuksed, mis olid laiali ümber näo, olid samuti lumivalged. Lapsele teatades, et talle tuli järele vanaema ütles laps:"Ma kardan ja ei julge esikusse minna."
"Miks ometi? Ta on ju sinu vanaema."
"Ta on  nii hirmus."
Mina: "Vanaemad on head ja ei ole kunagi hirmsad."
Selle jutu peale tuli teine laps, kiikas korra esikusse ja teatas kõva häälega:"Sul on õigus! Ta ei ole mitte ainult hirmus, vaid lisaks veel kole ka."
Vaene vanaema. Ma ei tea, mida tema sellel hetkel tundis, kui laste suust karmi tõde kuulis.



4 kommentaari:

  1. See on kummastav. Tavaliselt ei hinda lapsed oma lähedasi selle järgi, kui ilus/ kole keegi on. Ja ei häbene ka nii varajases eas oma lähedasi. Kust see küll tulnud on?

    VastaKustuta
  2. Mina pole ausõna õpetanud.:D Tegemist on aga lõhkiläinud perega ja seal on 2 eri poolt, kes väga teineteist ei poolda.

    VastaKustuta
  3. kurb jõulueelne lugu...

    Minu kallis vanaema oli köökus ja kõver ja ilma valehammasteta hambutu nagu hea metsamoor. Kujutan ette kui ta oleks tänapäeva laste ette pidanud ilmuma.

    VastaKustuta
  4. Alati ei ole tõesti välimusel tähtsust. Minu vanem õde jäi 7 aastaselt poliomüeliidi. Ta oli minust 10 aastat vanem ja mina teadsin teda kogu oma lapsepõlve natuke teistsugusena. Samuti minu 3 vanemat last. Neljandal ei õnnestunudki teda tundma õppida. Lapsed igatahes armastasid teda väga. Mitte kellelgi ei tulnud pähe küsida miks ta on natuke teistsuguse kehakujuga. Ta oli lihtsalt nii soe, hooliv, elurõõmus ja me kõik olimegi harjunud temaga nii. Tal oli palju sõpru, kellega ta reisis palju ja teda võeti alati võrdväärsena. Kahjuks suri 1 päev enne oma 44 sünnipäeva.

    VastaKustuta