Reede, 4. november 2011


Jõuluootus.

Täna on mul millegipärast selline nostalgiline tuju. Juba hommikul vara sain mehe käest komplimendi ja ime siis, et poodi minnes unustasin tütrele mõeldud grillkana kintsu letile. Minuga pole seda varem juhtunud. Saa siis veel kiita ja kohe pea pulki täis.
Olgugi, et jõulu ettevalmistused mulle nii vara ei meeldi, tulin minagi kaubanduskeskusesse just selle mõttega, et mõned jõulukingid ära osta.
Seda väga erilist jõulutunnet, millesse oleks segatud ärevust, ootust, helgust ja headust pole veel peale tulnud. Tegelikult veel vara ka hoolimata sellest, et poed on jõuluasju täis. Loomulikult oleme kõik kuulnud, et vanasti oli rohi rohelisem, taevas sinisem ja suhkur magusam. Küllap olid siis jõuludki jõululisemad. Mitte, et nad nüüd vähem imepärasemad poleks, aga lapsepõlves olid nad hoopis salapärasemad. Siis olid ju jõulud keelatud ja see oli omamoodi põnev ootus.
Meie peres peeti alati jõule ja jõulukuusk oli ka maast laeni. Ilma selleta ei tulnud jõulutunnetki. Mäletan, kuidas isaga käisime õhtul pimedas veel jõulukuuske ostmas. Mitu müügikohta tuli läbi käia enne, kui saime. Ega siis polnud ju kuused sellised ilusad ja tihedad. Vahel isa puuris tüvele augu ja pani sinna mõne lisaoksa, et puu kenam välja näeks. Minu jaoks oli ta alati eriline ja kõige ilusam. Lapsepõlve jõuludel oli hoopis teistsugune lõhn. Selline salapärane. Samamoodi lõhnas veel vanaema vana kummut.- suur, tume ja roosidega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar