Esmaspäev, 7. november 2011

Parem hilja, kui mitte kunagi.

Oma 20-ne aastase staaži puhul imetlen ikka veel neid 3. lapselisi isasid, kelle viimane võsuke on lasteaeda jõudnud.
Ühel hommikul lihtsalt pannakse isa fakti ette, et ema on sunnitud keskmise lapsega haiglasse minema ja isa peab noorema lasteaeda tooma. Saabubki siis isa just õues olemise ajaks. Tuhiseb minust mööda, kui postist. Selge see, me kohtume ju esimest korda. Minul muidugi natuke lihtsam variant- ma tunnen last aga, et novembris on lapsele vaja pähe panna müts ja kätte kindaid, seda võiks üks isa küll juba teada. Heleroosadest õhukestest pükstest ma ei hakka rääkimagi.Täna sai ta ka teada, et ta laps ei käigi enam sõimerühmas.

6 kommentaari:

  1. Edaspidi juhtub, et nad ei tea, mis klassis laps õpib ja kui vana ta on.
    Kui peres on 3 last, siis nii "süütuke" ei tohiks enam olla. Õnneks kasvavad peale uue põlvkonna isad, kes saavad kõigega hakkama v.a imetamine.
    Ainult kõikidesse peredesse selliseid ei jagu, defitsiitne kaup.
    Head isadepäeva!

    VastaKustuta
  2. Siis ma olen oma laste isa üle küll uhke. Meie 4 lapse puhul mäletas ta enamikke asju ja kui ei teadnud, siis vähemalt oskas küsida.
    Tegelikult on mul nendest isadest, kellest nii palju asju mööda läheb isegi kahju, aga eks isadepäeva üritusel kohtume temaga kindlasti ja saame ka rohkem tuttavaks.

    VastaKustuta
  3. see, et kasvatajat tõsiselt ei võeta, on harituse küsimus.

    Aga riiete värk on enamjaolt autode süü. Olen samuti hädas olnud,sest hommikul autoga aeda viidud lapselapsel lihtsalt liiga vähe riideid õhtuseks vankriga kojusõiduks.

    VastaKustuta
  4. Vahepeal on ju ka õues olemise aeg ja me püüame ikka iga ilmaga olla.Paduka ja kõva pakasega loomulikult mitte. Olen isegi lasteaeda oma laste väikeseks jäänud korralikke riideid viinud, sest vahel pole mõnel lapsel mitte midagi selga panna.Pissu ju ikka tuleb ja kuhu siis veel, kui mitte püksi.:D

    VastaKustuta
  5. Just, väga heal kasvatajal on ikka mõni riideese varuks. Sattusin ühel õhtul rumalasse olukorda. Pisipiiga roosade saabaste asemel oleksin pidanud leidma need teised. Aga millised? ootasin siis kuni peaaegu kõik olid koju läinud ja tegime koos õhtupoolse kasvatajaga valiku. Kodus selgus, et vale. Õnneks oli jalanõusid lasteaias pigem üle kui puudu. Hiljem selgus, et uued saapad olid juba enne kellegi koju jalutanud. Teadmatusest muidugi. Järgmine päev tõi selguse.
    Põhiline on mitte paanitseda :D

    VastaKustuta
  6. Meil on ka ühesuguseid jalanõusid ja naljakas, et just vanemad ajavad sassi, kuigi võiks arvata vastupidi.Neil üks laps, aga meil mitukümmend meelde jätta. Vahel on isegi nimi sisse kirjutatud, aga kogu aeg ju kiirus peal. Eile õhtul läks ühe lapse müts kaduma. Isa oli jõudnud juba kõik riided selga panna, aga mütsi polnud. Ei õnnestunud minulgi seda üles leida. Panime lapsele tagavara mütsi pähe. Täna lapsel õige müts jälle peas. Küsisime kust müts välja tuli. Isa vastas, et tema jope taskust.

    VastaKustuta