Pühapäev, 28. august 2011

Mõeldes Sinule...



Augustikuud ei armasta ma juba ammu ja see kuu võiks aastas täiesti vahele jääda.
Täna on Sinu sünnipäev ja lahkumispäev. Sa oleksid saanud täpselt 54 aastat vanaks, kui Sa poleks 4 aastat tagasi meie juurest ära läinud. Loodus ei salli tühja kohta. Sina läksid ja Sinu asemele tuli pisike poiss. Me kõik ootasime hoopis tüdrukutirtsu nagu arstid olid lubanud ja mitte veel nii vara. Ta pidi tulema alles septembris.
Ma pole kunagi enne olnud nii katki, nii hüljatud, nii õnnetu nagu sellel augusti õhtul. Miks võtsid naeratuse mu näolt, röövisid headuse mu südamest ja ei lasknud sel hetkel pisikeset poisist täit rõõmu tunda? Igatsus on hinge just selles osas, mida ma mõistan kõige vähem. Lootus võib surra, mõistus vaikida, hing ning süda puruneda, aga igatsus jääb alati. Isegi siis, kui mitte midagi enam alles pole, ei kao ta mitte kuskile.33 pikka aastat olid sa mu kõrval, aga ära läksid 5 minutiga. Minule sellest ajast ei piisanud. Ma tahtsin veel. Ma olen alati kadestanud neid vanapaare, kes käivad käest kinni ja toetavad teineteist. Mina ju tahtsin ka kunagi Sinuga nii käia. Mõtlesime, et kasvatame oma lapsed suureks ja siis oleme teineteise päralt. Ainult üks jäigi meil veel suureks kasvatada. Teised olid kõik juba oma teed läinud. Sa jõudsid päris palju näha. Vanema tütre pulmi, vanema poja ülikooli ja noorema poja keskkooli lõpetamist, ainult noorema tütre kasvamine jäi Sulle lühikeseks. Sa usaldasid meie pesamuna kasvatamise mulle. Olen seda teinud nii nagu oskan ja suudan. Arvan, et sinu süda jääks rahule.
Kuni me oma minevikust lahti ei lase, seni pole meil ka olevikku ja tulevikku. Mida kauem seda ketrame, seda kauem me sinna ka lõksu jääme. Millegipärast ununeb kõik halb ja järele jääb ainult hea. Ilmselt sellepärast me nii väga oma minevikku taga igatsemegi. Olen ju minagi kõigest luust ja lihast inimene. Valu tundmine annab oskuse tunda ära kõik hea, kuigi sügaval südames on midagi ikka veel katki ja see ei saagi enam kunagi terveks. Aga ma olen ju armastanud, jumaldanud, unistanud, kiindunud olnud ja usaldanud. Kui palju on meie ümber inimesi, kes pole seda võib-olla kunagi teinud. Nad võib-olla ei oskagi seda teha või ei taha ega julge. Tuleb leppida minevikuga, iseendaga ja hinnata just seda, mis meil on. Kui aga keegi lausub mulle jälle selle kuldse lause, et ma tean, mida sa tunned, siis tahaksin kisendada:"Sa ei tea seda! Sa ei tea seda enne, kuni sa pole ise pidanud seda läbi elama ja annaks jumal, et sa ei peakski sellist katsumust läbi tegema."
Sina minu armas seal kaugel tähtede taga, ära muretse meie pärast. Me saame kõik hakkama. Ma tean, et Sa ei unusta meid kunagi. Nagu mina sind iial unustada ei saa. Ikka ja jälle tuled Sa unenägudes minu juurde. Usun, et sa rõõmustad minu üle, et ma pole üksi. Vahel võib ju elus ka 2 korda vedada.

Nii oleksin ma tahtnud meie vanadusepäevad veeta. Kaugel, kahekesi, meie väikeses onnikeses.

10 kommentaari:

  1. Kurb ja ebaõiglane. Kas tõesti oligi mehe sünnipäev ka tema lahkumise päevaks?

    VastaKustuta
  2. Just. 50-ne aastane sünnipäev.Õhtul läks mootrorrattaga sõitma ja sai infarkti. Samal päeval sündis meile veel Joosep.

    VastaKustuta
  3. Kui südamlikult ja hingestatult kirjutatud lugu.
    Oled väga vahva naine. Olen su lugudest midagi välja lugenud, aga et sellised katsumused teie peret tabasid on väga kurb. Sõnad nagu siia ei sobigi. Tahtsin ainult öelda, et lugesin.

    VastaKustuta
  4. Mu elu oli ju just selline, et ma pole sellest päevagi kahetsenud.Võttis tõesti kaua aega, et minust jälle naine sai.

    VastaKustuta
  5. Väga kurb ja samas nii ilusasti kirjutad lugu. Kallistused Sulle!

    VastaKustuta
  6. Mis läinud, see läinud, saatus mängib meile mõnikord selliseid vingerpusse, oled olnud tubli ja soovin ka seda sama edaspidiseks. Päikselist sügist.

    VastaKustuta
  7. Ma loodan ka, et palju ilusat on veel eesja mul ju on millest ja kellest rõõmu tunda. Aitäh Teile kõigile. Eks ma olen ju siitki palju toetust ja rõõmu leidnud.

    VastaKustuta
  8. Lugesin ja mõtlesin - kuidagi väga enesestmõistetavalt ja muretult võtame inimesi enda kõrval. Ja nii juhtub, et õnnetuse punast foorituld ei plingi. Jääb lihtsalt tunne, et keegi on su küljest terava klaasitükiga midagi eluliselt olulist ära amputeerinud, jättes pikalt veritseva haava...
    Jah, pärast seda lugu võtan oma Meesisendi veelgi kõvemini öösel kaissu.
    Sulle aga jõudu edaspidiseks!

    VastaKustuta
  9. Tee seda iga päev just nii, nagu see oleks viimane. Mina Ei suutnud mitu aastat magada ainult sellepärast, et terve oma elu olin maganud mehe kaisus ja ma pidin teda tundma. Vahel öösel katsusin isegi käega kas on alles. Kui mees allkorrusel televiisorit vaatas, ei olnud mul mingit mõtete üksi magama minna. Teadsin, et mul ei ole und täpselt niikaua, kuni ta mu kõrval nohiseb.
    Õnneks nüüd on mu elus jälle kõik hästi ja magan ka.:D.Isegi tervise sain korda. Mul olid kõikvõimalikud haigused, mis inimesel võivad olla. Arstid imestasid kogu aeg, kuidas ma püsti seisan.

    VastaKustuta
  10. aitäh selle südamliku loo eest ...
    Jumala önnistust sinule ja sinu perele !!!
    Kõik meie elus on ette kirjutatud ja me ei pääse sellest ... aga saame seda tänulikkusega vötta mis meile on antud .

    VastaKustuta