Neljapäev, 19. mai 2011



Natuke Soodomakomorrale mõeldes ja konnadest ka.



Neljapäev 19 mai 2011.


Mulle meeldib mu töö hoolimata sellest, et päeva lõpuks on vahel pea nii tühi, suu väsinud ja mõtted ei liigu üldse. 20-ne põngerjaga
terve päev tegutseda nõuab parajat energiat. Muidugi on see tegelikult vahva. Lapsed annavad nii palju. Keegi ei suuda olla nii siiras, otsekohene ja vahetu oma soovides ja tahtmistes, kui seda on üks 3. aastane laps. Eriti kui veel sellele mõelda, kui ilusad konnad me täna kleepisime.
Kõige paremini puhkangi ma ennast
järgmiseks päevaks välja just oma väikeses aias tegutsedes. Praegu on ilus aeg. Toomingad õitsevad, sirelitel on juba suured õienupud, õunapuud on kohe lahti minemas ja arvukaid õisi tuleb iga päevaga juurde. Tomatitaimed kasvavad ka iga päevaga pikemaks ja usun, et ka sellel aastal valmivad esimesed tomatid jaanipäevaks. Istutasin täna oma aeda hulga suvelilli. Taimed olid nii suureks kasvanud, et lausa nõudsid suuremat pinda. Loodan, et öökülmad ikka kimbutama ei tule kuigi vanarahvas ütleb, et toomingate õitsemise ajal on öökülmade oht. Enne magama minekut otsustasin veel rattaga ühe tiiru teha. Mulle meeldib üksi sõita. Saan valida just selle marsruudi ja kiiruse, mis mulle sobib ja mis peamine, ma saan mõelda omi mõtteid. Eriti kui on midagi vaja enda jaoks selgeks teha. Võtsin suuna juba Harku metsa poole, aga siis tuli mõte hoopis Glehni lossiparki sõita. Polnudki sellel aastal seal veel käinud. Sattusin just õigel ajal. Terve metsaäär nagu põles. Muidugi päike ju loojus. Jäin seda imetlema ja oleks peaaegu avarii teinud. Keset teed minu rajal suudles paarike. Selline nooremapoolne, kuigi mehe pealagi säras päikese kumas, aga neiu oli musta lehviva lakaga. Ju nad olid siis ka ilusat vaatepilti tulnud nautima.
Nüüd olen jälle ilusasti kodus ja kohe on minu mehe kord. Muidugi on mul põlvini ulatuv flanell öösärk
korralikult kurguni kinni nööbitud ja paksud kardinad on ka akna ette tõmmatud. Just nii pimedas ja teki all nagu meie eale kohane.

4 kommentaari:

  1. Kuna teemast on Soodomakomorra juures juba piisavalt räägitud, siis võtame ette autori personaalküsimuse ;)

    Sina, ärevil Neiu, oled pika elu ära elanud (ilmselt suuremas jaos heas) püsisuhtes. Ja siis, kui armas abikaasa ootamatult ja ebaõiglaselt liiga vara lahkus, ei jäänud sa igavesti üksi norutama. Praegu tundub sul vägagi sobilik kaaslane taas kõrval olevat ;)

    Soodomakomorra on tõestanud, et tema oskab mehi rajalt maha võtta, kui vaja. Usun, et ma ise ka leian paraja osa uuest mehest, kui peaksin mingil põhjusel üksi jääma (ilmselt ei tahaks ma enam päris täiskohaga meest) :) Kuigi räägitakse suurest meeste defitsiidist, siiski arvan, et üksikutel naistel on endal ka mõni viga küljes :D

    VastaKustuta
  2. Arvan, et 30 aastat abielu on piisavalt pikk ja kui veel juurde lisada, et see oli mu esimene armastus, mis algas 15 aastaselt, siis usun tõesti, et mul on elus väga vedanud. Praegune elu on hoopis mingist teisest muinasjutust. Ega ma päriselt poleks uskunudki, et selliseid mehi on veel maailmas olemas. Olen kõige, kõige oma tujude, veidruste, kiiksude ja mis seal salata vahel käitun täpselt nagu teismeline, aga kõige tähtsam on see, et ma elan jälle, ma suudan naerda ja elu nautida. Veel aasta tagasi olin ma ikka päris, päris katki.

    VastaKustuta
  3. hea on teid kahte lugeda. Kuidagi soe tunne hakkas

    VastaKustuta
  4. Aitäh Emmeliina. Ma loen ju sinu blogi ka alati.Kirjutad nii huvitavalt ja põhjalikult.

    VastaKustuta