On hingedeaeg...

Puud on heitnud maha oma kirju leherüü...
Mida rohkem võtab looduses võimu pimedus, seda enam koguneb südamesse valgust ja soojust.
Meie elu on tasakaalus kui meil on iseendaga suhted korras.
Kui me iseenda vastu ei nääkle, ei sõdi, siis saame aru, et kõik mis me kogeme välises maailmas, on tegelikult meie sisemine peegeldus.
Nimelt ei peaks keegi teisele haiget tegema. Või siis teeb? 
On kurb tõsiasi, et mõni inimene valetab. Valetab iseendale ja teistele. Ta võib ennast mõnda aega valedega petta, maailma ilusamaks muuta, aga kui kauaks sellest jätkub? Oma sisemuses teab ta ju tegelikult tõde, et nii pole olnud.
Elu on liiga lühike, et seda negatiivse mõtlemise peale ära raisata. See looks samuti maailma, kus ise elada ei tahaks.
Mingil määral oleme kõik üksteisega seotud. Küllap tuleb see läbi tunnetada. 
Naeratused on tegelikult pisiasjad, aga kui neid eluteele laiali puistata, siis teevad nad mõõtmatult palju head.

Kas sa kuuled sama mida mina? Tuled mu mõtetesse ootamatult kui ma ei ole selleks isegi valmis.
Ma ei oodanudki seda,  aga sa tulid vaid hetkeks.
Tuul pillutab oksi, sina minu südant. Soovin, et oleksid seal õnnelik.
Lükkan oma külmad käed taskupõhja, sahistan veel viimastes vahtralehtedes ja süütan trepil küünla.
Näeme vikerkaare teises otsas....