Kolmapäev, 25. november 2020

Alice Imedemaal.

 "Ütle mulle, palun, kuhu ma peaksin siit minema?"

  "See sõltub palju sellest, kuhu soovite tulla," ütles Kass.
  “Mind peaaegu ei huvita,” alustas Alice.
  "Siis pole vahet, kuhu minna," ütles Kass.
  “Ainult selleks, et kuhugi jõuda,” selgitas Alice.
  "Ärge muretsege, lähete kindlasti kuhugi," ütles Kass, "muidugi, kui te ei peatu poolel teel."

Alicega Imedemaalt on mul omamoodi suhe juba lapsepõlvest. Mulle meeldis tema tegutsemine, omamoodi mõttemaailm ja julgus. Kohati tundus kõik nii jabur, et võttis sõnatuks.

Ballette olin ma omal ajal vaadanud küll. Kõik klassikalised on  nähtud, aga liiga kaua aega on sellest möödas.

Alicet tahtsime kohe vaatama minna, aga kahjuks müüdi esimesed etendused nii kiiresti ja siis pandi teatrid kinni. Alles nüüd peale  poole aastast ootamist õnnestus lõpuks ära näha.

Fantaasiarohke ja multimeediaefektidega ballett jättis väga sügava mulje. See oli täpselt nii hea nagu arvasin ja ehk pisut  enamgi veel. Oleksin seda veel pikemalt tahtnud vaadata. Oli tõesti selline tunne, et olime sattunud muinasjutumaailma, kus imed ei saa kunagi otsa. Väga vahvalt oli  lahendatud  Alice ronimine küülikuurgu.  Kõik kahanemised ja kasvamised oli nii tõetruud, et tundus nagu olekski see päriselt.

Tegelased sõitsid jalgrataste, tõukerataste ja ruladega. Märtsijänes oma   uhkete puhvpükstega  sai kohe lemmikuks.  Tegelikult  meeldis mulle  kõik. Muusikavalik ja lavadekoratsioonid, tantsud ja kostüümid. Lõpetaksin Alice tsitaadiga, mis on sama selge kui seebivesi.

Kui mul oleks oma maailm, oleks selles kõik jama. Miski poleks see, mis ta tegelikult on, sest kõik oleks see, mis ta pole ja vastupidi see poleks see, mis ta on ja mis iganes see oli, see on.

Lihtne ja loogiline eks .






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar