Need augustiöö sametised ööd.

On see miraaz,õhu virvendusest tekkinud meelepete või tuleb sealt tõesti keegi?

Aga kes? Millised kavatsused, plaanid, kas teda saab üldse usaldada? 

Sumedate õhtute salapära, suvelõpu seikluste hõng. 

Ma tean, et ta on hea inimene, aga igasuguseid asju vöib juhtuda. Äkki tõukab ta näiteks kogemata küünla ümber ja kogu mu loss on leekides.

No ei. Varasemad negatiivsed kogemused võivad meiega pikka aega kaasas käia ja üritada oma targutaval kõiketeadval häälel manitseda meid nüüd targemad olema. Muidugi me arvestame nendega ühel moel või teisel, aga mitte keegi ei jaksaks kogu aeg oma elule restarti teha. Sestap üritamegi olla kaugemalenägevad. Me ehitame enda ümber kaitsva kindluse, mllle müüride vahele lubame ainult omaksvõetud inimese. 

Nii palju naerukiirekesi silmanurkades. Rõõmu tulekski näha just kogu spektris, tema detailitäiuses.

Hommikupäikeses pärlendavad vihmapiisad, sõõm sinavpuhast taevalaotust, miljon tillukest detaili, mille üle saab ainult rõõmu tunda ja muidugi õige kaaslane. Mitte ilmaasjata pole öeldud, et inimene on loodud poolikuks just sellepärast, et ta leiaks üles oma teise poole ja saaks tervikuks.

Pikk paigalseis ei vii kuhugi. Mõningane küll kui suunataju kipub käest kaduma, aga pikemas perspektiivis tuleb minna, sest elu on liikumine.

Just nagu minu õunapuu, mis varakevadel väiksed lehekesed välja ajas, aga kui ma haiglasse sattusin, siis õunapuu suri.

Suur oli mu üllatus kui ma paar päeva tagasi avastasin, et talle oli uus elu antud.
Nii on ka minuga.Tunnen kuidas  iga päevaga saan tugevamaks ja kindlamaks ning usun, et enam ei lähe kaua kui ma jälle rivis olen.