Teisipäev, 29. august 2017


My hero.... forever.

Meie elus on alati   inimene, kes on meile sügava jälje jätnud.
Jälje meie südamesse, mis on meid jäädavalt muutnud.
Ei tohi aga  unustada, et alati on võimalus uuesti alustada.
Kui palju meil selleks julgust jätkub on juba iseküsimus...
Meie tunded ei paista alati välja, aga terve elu
taga  nutta inimesi ja mälestusi mida me enam kunagi tagasi ei saa on ka mõttetu. Hindame hoopis seda, mis meil on ja minevikust võtame kaasa kõik  ilusad hetked.
Ilmas pole miski igavene. Ei armastus ega ka elu. Inimene ise pole surematu. Ühel hetkel saab kõik otsa ja ta lihtsalt kaob. Meie alustame kõike otsast peale. Õpime jälle olema tugevad, iseseisevad ja mis kõige tähtsam,õpime uuesti armastama. Nii lihtne see ongi.

Ma polegi sind enam otsinud. Kurbus minu sees pole muud kui üks jonniv laps, kes tahab, et ta vahel ära kuulataks.
Ühel hetkel on ta nii suur, et ei taha ära mahtuda ja siis on  nagu seebimull, mis lendab omasoodu unelmate purunematus maailmas.

Sulen silmad ja nopin ööst ühe unistuse. Lasen su lendu nagu valge tuvi.
.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar