Elu läheb edasi.

Täna  saab  täis  nädal kipsivaba elu.
Kärsitu nagu ma olen ootan alati paremaid ja kiiremaid tulemusi, aga pean õppima kannatlikum olema.
Loomulikult 10 nädalat sirge kipsis jalg jätab oma jälje ja peale kipsi eemaldamist  kõverdus mu põlv ainult 30 %.
Esimest korda julgesin  alles nüüd oma jalga vaadata. Polnudki nii hull nagu  olin kartnud.Vähemalt  olen ma nüüd raskest kobakast lahti ja midagi ei suru enam mu kanna peale. Saan öösel ennast kõhuli keerata ja mingil määral isegi parema jala kõveraks. Juba see on suur kergendus, et mu liikumine on palju kergem ja dušši alla minnes pole vaja enam jalga kilekotti pakkida.
Inimene on väga leidlik ja olen õppinud oma tavapäraseid asju tegema, aga pisut erilisemal moel. Aega ja energiat kulub muidugi rohkem, aga vähemalt  aitab see mu päeva sisustada. Kiiret pole endiselt kuhugi ja kui täna ei jõua, siis on olemas ka homme ja ülehomme.Vahel pean lausa kurja häält tegema, et minu eest kõike ära ei tehtaks.
Lemmiktegevus on endiselt kudumine ja sokke on kogunenud lugematu arv. Muist sai ka merepäevadel maha müüdud ja üks osa läheb nädalavahetusel  jälle laadale, aga neid jätkub veel ja veel.
Perearstilt sain saatekirja füsioteraapiasse ja  suures lootuses helistasingi kohe, et aeg kinni panna. Suur oli mu üllatus kui esimene vaba aeg oli alles 2 kuu pärast. Perearst ütles küll, et peale sellist traumat võimaldatatakse mulle ravi kohe, aga võta näpust. Minu protesti vastu, et 2 kuu pärast pole mul enam mingit taastusravi vaja, sest siis olen ma juba invaliid nähvati, et eks te siis otsige endale midagi.Muidugi sain ma aru, et antud inimene polnud selles süüdi, aga alati saab ka viisakamalt väljenduda.
Kõige  hullema olen juba selja taha jätnud ja loomulikult ei viinud see ka mind rivist välja.
Haabersti tervisekeskuses oleks mind nagu oodatud. Sain aja kohe samaks  päevaks  ja täna olen jälle hulga positiivsem. Sain kiita, et olen korralikult tööd teinud ja põlve liikuvus oli 6 päevaga juba 70 % taastunud.
Suur töö on veel ees, aga vähemalt paistab valgus sealt tunneli lõpust nüüd juba selgemalt.
Muidugi olen  ma väga tänulik  oma elukaaslasele ja perele, kes mind on sõidutanud, aidanud, toetanud ning  minusse uskunud. Minu armsatele töökaaslastele, kes mind vaatamas käivad ja helistavad ning mind endiselt tööle ootavad. Minu rühma lastele, kes aeg-ajalt läbi astuvad ja uudiseid räägivad.
Mul on hea meel minu uuest köögist, kus mul on nüüd hea ja mugav toimetada.
Kõige huvitavam on veel see, et on võimalik isegi haigusrahadega ära elada. Olen söönud just seda, mida hing ihaldab, käinud hambaarsti juures ja kööki uusi asju ostnud. Muidugi trenni ma veel niipea minna ei saa ja rattasõidud pean selleks aastaks unustama, aga küll ükskord jõuab ka see aeg kätte kui ma seda kõike jälle teha saan.
Sellel aastal olen siis lihtsalt ilus ja naudin rahulikumat elu.
Uskuge või mitte-see võib isegi meeldima hakata.
Nüüd lähen teen oma lõunase trenni ära ja siis asun lõunasöögi kallale.Tänases menüüs on tortillad.
Elu on täitsa ilus vaatamata mõningatele ebamugavustele, aga kindlasti on ta mulle edaspidiseks palju õpetanud ja ma vaatan nüüd kõigele hoopis teise pilguga.
Päikest teie päeva.