Minu lilled.


Esmaspäev 07 veebruar 2011

Tegelikult mulle meeldib, et mu sünnipäev on veebruaris. Lumi on veel maas, kuid õhus on kevad. Seda on tunda ja näha. Jääpurikad sulavad sorinal ja katustelt langeb viimaseid raskeid jääkamakaid.
Niipalju kui mäletan, siis igal aastal minu sünnipäeval on päike paistnud. Sellel aastal on millegipärast kõik teistmoodi. Päike oli eile ja kindlasti on ka homme, aga täna on täiesti udune ja sombune ilm. Täpselt selline nagu mu enesetunnegi täna.
Loomulikult tulevad veel veebruari tuisud, aga tuisk mulle meedib.
Soovisin kohe hommikul vara oma mehele palju õnne minu puhul. Ta arvas, et peaks ikka varem pensionile saama või siis vähemalt pool liitrit tasuta piimagi. Eks tõeline naine peabki ju suhtesse taeva ja põrgu tooma ja seda ma oskan suurepäraselt. Siis sain esimese ilusa sõnumi minu uue paketiga uude telefoni minu jaoks nii oluliselt inimeselt ja päike tuligi välja. Vahel on ju nii vähe vaja, et päev ilusaks muuta, seda enam, et tunnen ennast juba mitmendat päeva ikka tõelise zombina.
Kõige suurema ja kallima sünnipäeva kingituse sain 11 aastat tagasi. Nüüd ongi hea seda päeva tähistada koos lapselapsega. Suur sünnipäevade pidaja ma pole, aga alati on hea meel lillede üle. Just talvel ongi nad ju nii erilised ja sünnipäevaks saan ma neid alati nii palju, et mu paariline tööl küsib igal aastal kas mul on juba jälle juubel. Rõõmustan iga õie üle ja minu lilled on tõesti kaua ilusad. Sellelgi aastal pidin kõik oma vaasid üles otsima, et iga õis saaks ilusti ära paigutatud.