Minu armas nädalavahetus.

Esmaspäev 14. veebruar 2011.


Otsustasin ennast premeerida vaba nädalavahetusega. Ei mingit kütmist, koristamist ega söögitegemist. Seda enam, et tütretütrel oli sünnipäev veel pidamata. Järelikult hea põhjus maale sõitmiseks.
Peaaegu oleks sõit ära jäänud, sest viimasel hetkel jäi mu noorem tütar kõrgesse palavikku.Väiksem lapselaps helistas mulle igal õhtul ja tegi teatavaks, et ma võiks tuua talle kommi, šokolaadi ja auto. Ei tahtnud tema lootusi petta. Samuti oli vaja tütre köögi täiendused ja kutsikas üle vaadata.
Ilm oli ilus ja päikeseline. Kui termomeetrit poleks vaadanud, oleks võinud arvata, et väljas on kevad.
Suure elamuse osaliseks sain saha järel sõites. Mööda ei saanud, sest kiirus oli nii suur ja midagi ei näinud, sest lumi tuiskas igale poole. Täpselt nagu siil udus. Ainukeseks orientiiruks saha tuled. Oleks tahtnud pildile jäädvustada, sest see oli tõeliselt huvitav vaatepilt. Tegelikult natuke õudne ka. Südame pani parajalt põksuma. Kuidagi õnnestus sahk seljataha jätta. Tee ise oli mõnusalt libe. Kohati ainult jää.
Maal oli nii vaikne, ilus ja rahulik.Täielik talvine idüll. Külmakraade rohkemgi veel kui Tallinnas ja päike nii ere, et ilma prillita lausa valus vaadata.
Nautisin seda kahte päeva. Pisike Joosep oli nii toimekas. Sain südamest naerda, kui ta ronis kappi, et sealt kraadiklaasi võtta. Minu küsimuse peale, miks tal seda vaja on, vastas ta et jalg valutab. Ma ei teadnudki, et nii saab jalavalu ravida. Kutsikas oli samuti kasvanud ja veel pontsakamaks muutunud. Praegu nad müravad veel taksiga koos, aga kujutan ette, mis mõne kuu pärast saab.
Siin viimasel pildil peaks olema tegelikult minu ilus magamistoa aken, aga kahjuks ei jäänud see ilu pildile. Pruugib ainult nädalalõpuks kodust ära minna ja jätta maja kütmata, kui kohe on preemiaks nii ilusad aknad. Pean vist hakkamagi oma nädalavahetusi planeerima, kui saab nii kunstipärased aknad ja pealegi veel tasuta.