Seekord siis sedamoodi.

Neljapäev 24 veebruar 2011

Hoolimata sellest, et mu eilne hommik algas pika jalgsimatkaga - 26 kraadises pakases, üleni jääs kõnniteel ja pikali kukkumisest hoidis mind ainult mõte, et lumel pole varsti enam ühtegi valget kohta ja pole üldse meeldiv siia maha prantsatada. Kõik on kuidagi kollaseks muutunud. Sihtpunkti jõudes olin külmast nii olimetu, et enne kui üles sulasin ja uuesti tegutsemisvõimeline olin, kulus ikka tükk aega. Päeva teine pool oli hoopis meeldivam ja pidulikum.
Meie lasteaia traditsiooniks on saanud terve majaga Vabariigi sünnipäeva tähistamine koos piduliku lõunasöögiga. Loomulikult ka kõik meie lasteaia 100 last. Katame saali pidulikud lauad ja oleme kõik koos. Sinna juurde kuuluvad ka traditsioonilised ühislaulud. Lapsed olid kõik ennast pidulikult riidesse pannud ja võtsid asja täie tõsidusega. Ikkagi auväärne vanus.
Tänasel õigel sünnipäeval mõtlesin tegelikult võtta üks korralik laisklemine ette, aga mehele tuli öösel kiire väljakutse ning ta oli sunnitud hommikul vara Rummu sõitma. Üksi muidugi igav sõita ja ta kutsus mind kaasa. Vahet ju pole kus ma laisklen kas kodus või autos. Temperatuuri vaadates eriti välja ei kiskunud, aga solidaarsusest läksin kaasa. Pealegi oli mul veel see romantiline söömine väljas tegemata. Seekord ei mingit kana, hoopis singileivad ja termosega kohv.
Sellises udus või ma ei oskagi öelda, mis hallikas ollus meid ümbritses, polnudki ma veel sõitnud. Mitte midagi ei olnud näha. Küsisin mehelt kas tema ikka teab, kuhu me sõidame?Ta arvas, et mis tähtsust sellel on, küll kuhugi ikka jõuame. Jõudsimegi. Kõigepealt Niitväljale. No selle nimel tasus kaasa sõita. Läbi udu märkasin kohe oma lemmikuid. Graatsilised, suursugused iludused, minu lemmikud. Ühestki hobusest ei saa ma ilma imetlemata mööduda. Pidin kohe neid vaatama ja silitama minema. Lõpuks mees tuletas meelde, et ta peab ikka tööle ka jõudma. Õnneks ei läinud tal kaua. Tagasitee oli hoopis rõõmsam. Päike paistis nii eredalt. Keerasime metsarajale ja saingi lõpuks oma romantilise lõuna väljas. No õues päikese käes on kohvil ikka hoopis teine maitse.
PS. Minu väike tütar sai ka sellel aastal Edgari käest Vabariigi sünnipäevaks õnnitlused ja mulle jälle mitte midagi. Täielik diskrimineerimine.