Kaks ei jää kolmandata.

 Esmaspäeva hilisõhtul   rattaga sõitma minnes ei uskunud ma isegi, et jalutan 15 km. ratas käekõrval läbi öise Nõmme koju. Peast käis küll korra läbi, et kell on nii palju, homme tööpäev, koduni pikk maa  ja mis siis, kui  rattaga midagi juhtub?  Ei tohi endale ikka kurja kaela tõmmata, sest minu mõtted läksidki täide.
Öö oli aga soe ja ma olen alati Nõmmet turvaliseks pidanud. Pealegi ei muretsenud minu pärast mitte keegi, sest ma olen ennegi öösel sõitmas käinud.
Õnneks on remonditöökoda  kohe mu lasteaia kõrval ja hommikul tööle minnes viisin ratta remonti. Õhtul koju sõites tundus lenks kuidagi naljakas ja raske oli keerata. Ei uskunud oma silmi, kui avastasin, et ka esimene rehv  hakkas tühjaks minema. Töökoda oli veel lahti ja viisin ratta uuesti remonti. Lasin ka välisrehvi ära vahetada, sest see oli ka juba parajalt kulunud.
Täna hommikul Nõmme turule sõites oli süda rahul, sest teadsin, et midagi ei saa enam lihtsalt juhtuda. Kolm on kohtuseadus ja ega minagi sellest ei pääsenud. Ajas kõva häälega vanduma, kui tagumine rehv jälle silmnähtavalt kahanema hakkas. Kujutasin juba ette, kuidas ma pean jälle jala koju tagasi kiirustama, sest  2 tunni pärast pidin  Klooga rannas tööl olema. Viimasel hetkel tuli meelde, et  Nõmmel ju ka töökoda. Kümne minutiga oli mul järjekordne rehv alla pandud. Ühe nädala jooksul 3 korda rehvi vahetamas käia on ikka liig, mis liig.
Ei tea kas ma peaksin nüüd igaks juhuks hakkama tagavara ratast kaasas kandma?