Pühapäev, 29. detsember 2013



 Vahva pühapäev.

Üle nädala kodus laisklemist ja pühade pidamist oli päris ära tüüdanud. Mul oli hea meel kui mu vanem poeg tegi ettepaneku midagi põnevat ette võtta.
Sõitsime Ellamaa lähedale asuvasse Valgejärve matkarajale.
Alustasime muidugi kalapüügiga. Näkkas ka kahel korral, aga kaladest hakkas kahju ja mõlemad sai kenasti vette tagasi lastud. Tegelikult polnudki meie eesmärk mingit saaki saada, lihtsalt sportlikust huvist sai proovitud.
Üks vene mees tuli ka uudistama ja õpetama. Ta pidas meid vist päris nõdrameelseteks, et me kalad vette tagasi viskasime, aga meil oli niigi lõbus.
Mees kasutas vahepeal juhust ja toppis kõik puud, mis olid lõkke tegemiseks kohale toodud oma autosse ja sõitis minema.Lõkke tegemine jäi meil seega ära ja läksime hoopis matkarada uudistama.
Polnudki päris  tüüpiline rabarada, mida ma olin harjunud nägema, vaid vaheldusrikas ja üsnagi omapärane.
Vahepeal tuli minna mööda laudteed, kus kahele poole jäid lubjajärved, kõrvemaalikud voored ja soomets.


Keset metsa oli suur telk, kus oli olemas kõik söögitegemiseks vajalikud nõud ja  tulease ning küpsetusrest.Isegi küttepuud olid võrguga valmis pandud.

Leidsime ka kellegi suured hambad ja see tõi mulle meelde, et homme pean oma hambaarstile helistama.
Edasi nägime imelikku ehitist ja see nägi välja nagu labürint. Polnud kuulnudki, et 19 sajandil püüti nii hunte
Siin oli meie matka kõige kõhedam koht. 2 väikest puust onnikest naridega ja ümberringi suur tühi soine väli.
Muud polnud kuulda kui ainult vareste kurjakuulutavat kraaksumist ja oli selline tunne, et kohe, kohe ühineb meiega Metsamoor oma koledate poegade Mõhu ning Tõlpaga.




6, 5 km pikkune matkarada sai edukalt läbitud. Mu põlv pidas kenasti vastu ja homme saan rõõmsalt jälle oma igapäevast tööd tegema hakata.

2 kommentaari:

  1. Ilusat uut aastat, vahva neiu! Sinu positiivsus on imetlust väärt!

    VastaKustuta
  2. Aitäh Helle. Ma imetlen sinu julgust ja vaprust.Kui palju kordi olen ma mõelnud oma suur maja maha müüa ja kuskile väiksemasse kolida, aga minu julgusest jääb alati puudu. Ma olen siin 35 aastat elanud. Siin on olnud nii palju rõõmu, ka kurbust ja mälestusi, aga see on minu kodu.Koht kuhu kõik mu lapsed ja lapselapsed ära mahuvad ja alati kokku saavad tulla.
    Soovin sinu perele ka rõõmsat uut aastat ja see ühtekuuluvuse ning peretunne on elus väga tähtsal kohal. Ilma selleta pole me mitte midagi.

    VastaKustuta