Motoorne rahutus.

Kui mu põlv 2 nädalat tagasi  valutama hakkas, siis ei võtnud ma seda veel tõsiselt.
Proovisin kõiki koduseid vahendeid ja lohutasin ennast sellega, et  kui inimesel midagi ei valuta, siis on ta surnud. Tundus küll, et mida edasi, siis seda rohkem ma ikka elus olin. Issand küll, lõppude lõpuks olen ju vanainimene ja olekski imelik kui midagi ei valutaks. Siiamaani olingi  kapanud hommikust õhtuni nagu noor hirv ja pole kunagi miskit häda olnud. Tegi ikka hinge täis küll, et nii palju oleks vaja teha, aga ühe põlve pärast pidin kogu aeg valima, mida saan ja mida mitte. Kaua sa ikka jaksad diivanil lebotada ja sokke kududa.
Nädal aega käisin longates ringi ja lootsin, et ise tulnud küll läheb ka ise üle, aga võta näpust. Viimaks jõudsin ikkagi arsti juurde. Lonkasin läbi rõntgeni, andsin analüüsid ja saingi vastuse, mis mind vaevab.
Arst andis retsepti ja ettekirjutused edaspidiseks eluks. Kodus juhendit uurides sain päris kõvasti naerda. Kui inimene oma hädade üle veel naerda jaksab, siis järelikult pole kõik veel kadunud.
Söö rohkesti puu-ja juurvilju.
Kui sul valutab parem põlv, siis võta abivahend vasakusse kätte, et koormus ühtlaselt jaguneks.
Muretse endale jalgratas, et säilitada liigese liikuvust.
Mina, kes ma olen võimeline unustama liha ja sööma ainult puu-ja köögivilju.
Mina, kellel täitus hiljuti just 6000 km jalgrattaga sõites.
Ainult üks punkt on mul täitmata.Vajan keppi. :D