Neljapäev, 8. detsember 2016



Oma hirmudest võiks ükskord üle saada.



Hirmul on igaühe jaoks erinev tähendus ja see kuidas seda väljendatakse on samuti erinev. Mõni kardab kõige rohkem füüsilist valu, teine jälle psühholoogilisi pingeid. Mõni tunneb hirmu ka siis kui tegelikku ohtu polegi ja see hirm paneb teda imelikult käituma ja tegutsema. Näiteks kujutama ette igasuguseid olematuid asju ja siis seda teistega jagama. See on aga tema tõde ja arusaam ning seda ei tohiks  talle ka pahaks panna, sest ilmselt rohkemaks ta polegi suuteline. Kahju on muidugi sellest, et tänu sellele jääb tal osa oma elust elamata, sest kui ta kujutab ette olematuid asju, muretseb asjade pärast mida tegelikult polegi, siis ilmselt ei suuda ta ka tänu sellele elada täiel rinnal.  Tema foobiad mürgitavad ta enda elu. Loomulikult peab  olema  ka keegi, kes on selles süüdi  ja keda selles süüdistada, et tema elu ei lähe just nii nagu ta tahab ja loodab. Parim rohi hirmu vastu on ikkagi iseenda armastamine  ja täita oma päevad kõigest hoolimata positiivsusega.
Hirm on täiesti loomulik  kuid see ei tohiks kuidagi segada igapäevast elu. Järelikult tulekski õppida kas sellega elama või siis teha kannapööre ja mitte süüdistada teisi. 
Nagu mu isa armastas alati  öelda:"Ära ela ise oma elu raskeks." 
Mina olen püüdnud oma isa nõuandeid meeles pidada.

1 kommentaar:

  1. Reet , tere . Hea teema. Mina olen muidu väga julge olnud eluaeg, aga hambaarsti olen kartnud . Mitte et hambaarsti isiklikult, aga seda, et mulle kogemata haiget tehakse .. seepärast lasen kohe uksest sisse minnes teha tuimestava süsti siis saan olla rahulikult toolis . Kardan ka lennukisõitu. Kindlasti kardan metsas ussi kohata ... nüüd ma metsas enam ei käi õnneks siis pole ka vaja karta ... Aga ega rohkem pole midagi sellist mida ma hirmsasti kardaks . Head jõuluootust

    VastaKustuta