Jõulude lõpetuseks.

Mul on lausa hea meel, et homme tööle saab. Ausalt enam ei jaksa. Külmutuskapp on head-paremat täis, aga kõigel on piir.
Mitte, et kodus halb oleks või siit kuskile kipuks. Siin on alati hea ja turvaline.
Mulle meeldib kui kogu mu suur pere jõulude ajal kokku tuleb.
Elu teevadki  õnnelikuks just ilusad emotsionaalsed hetked koos lähedastega, hea söök ning rõõmus tuju.
Lapsed meenutavad alati lapsepõlvest mingit naljakat seika. Kõigil on omad seisukohad ja mälestused, mis ei pruugi sugugi kokku minna.
Nii hea on naerda, meenutada ja millal siis veel kui mitte nüüd,
Kohe, kohe hakkab jälle üks aasta otsa saama ja uus  seisab juba varbaidpidi ukse vahel.
Usun, et see tuleb samasugune elamusterikas, aga  lisaks veel palju üllatusi ja rõõmu.
Ühte suursündmust ootame me ju kõik suure õhinaga ja sinna polegi enam kaua jäänud.


Minule tuleb jõulutunne juba siis peale kui olen mugavalt voodis,  jalas enda kootud soojad sokid, vaatan jõulufilme, tee ja koogitükk tuuakse lausa voodisse  ning   südames on nii hea tunne, et kõik on hästi ja  ei pea mitte millegi pärast muretsema.
Akna taga sajab küll vihma, aga kogu tänav on täis jõulutulesid ja toas põlevad küünlad.

Eile käisime  ratastega sõitmas ja täna Spaas. Natuke  tuleb ennast ikka liigutada ka, kuigi inimesi oli väga vähe. Reedese mölluga ei saa üldse võrreldagi. Ilmselt kõik naudivad jõuluvaikust ja rahu.

Jõulud on imelised, jõulutunne on mõnus. Tahaks, et kõik seda tunneksid, mitte ei oleks sellel päeval üksi ja kurvad.