Vene keelest.



Täna on mul ilmselt lobapidamatus. Üle
hulga aja saan ma jälle oma arvutis olla. Ma ei ei pea enam laenama tütrelt või kasutama mehe oma. Lõpuks ometi on mul minu oma, mida kasutan ainuisukuliselt.
Tegelikult tahtsin ma hoopis vene keelest kirjutada. Lugesin kunagi ühe vene filoloogi nördimusavaldust, et 6. klass on täiesti ebasobiv aeg selle keele õppimise alustamiseks. On ju siililegi selge, et vene kogukond ei kao siit kuskile. Tööta siis kas avalikus või erasektoris, teenindaval tööl või mitte, on vene keel ikkagi oluline. Vene keele oskus ei ole vajalik mitte ainult klienditeenindajale, vaid ka juhtivatel kohtadel töötajatele. Muidugi tundub mõte hea, aga kui te arvate, et laps saab vene keele tõesti koolis selgeks, siis te eksite. Kontrollige oma vene keelt õppivate laste vene keele oskust ja te üllatute. Tunnistusel võib ju olla hinne "viis", aga rääkida ei oska ta midagi. Need tekstid, mis on õpikutes, on täiesti mõttetud. Keerulised ja pikad, täis vene kultuuri ja ajalugu. Selle asemel peaks õpetama last hoopis suhtlema. Olen mitu õhtut oma 9-da klassi last aidanud harjutuste tegemisel. Ta tunnistas ausalt, et tegelikult ei saa ta üldse mitte midagi aru. Küsisin siis kuidas teistel koolis läheb? Ta vastas mulle, et hommikul laenavad nad tema vihikut ja pool klassi kirjutab lihtsalt tema pealt harjutused maha. Eile selguski, et poolel klassil oli ühtemoodi 1 viga- minu tehtud. Tänase töö ajal oli õpetaja lubanud nendel, kes valmis saavad lahkuda. Pool klassi oli andnud tühjad paberilehed. Saan aru ju küll, et meie riigikeel on eesti keel, aga kui koolides tuleb vene keelt õppida ja 3 aasta jooksul pole see eriti kellelegi selgeks saanud, siis on sellel üldse mõtet

Täna selgus, et natuke oli minu õpetamisest ikka kasu ka. Terve klassi peale oli kaks nelja ja üks oli minu lapsel.