Kolmapäev, 14. september 2011


Kõik, mis on mulle oluline.


Täna on väljas tõeline sügisilm. Kõle, tugeva tuule ja vihmaga. Tegin esimest korda keskkütteahju tule. Mitu päeva tundsin, et maja on juba külm ja niiske, aga ei tahtnud veel kütteperioodiga algust teha. Oli selline tunne, et kui teen ahju tule, siis ongi suvi läbi.
Nüüd on maja hoopis teistsugune-
soe, hubane, kodune. Mõnus on peale pikka päeva lihtsalt ennast diivanile kerra tõmmata ja nautida kodust idülli. Vihmapiisad teevad akna taga muusikat ja tuul ulub neile kaasa.
Minu elus on mulle kõige tähtsamal kohal mu noorem tütar. Loomulikult on mulle olulised kõik mu lapsed ja lapselapsed, aga nemad elavad oma elu ja ei sõltu enam minust nii palju. Ei kujutaks oma elu ilma noorema lapseta enam ettegi. Ega me ju ei lootnudki, et ta meie ellu tuleb. Arstid ei andnud minule, ega meie kolmandale lapsele üldse elulootust ja see, et me 23 aastat tagasi ellu jäime oli nende meelest võrdne kaheksanda maailmaimega. Põdesin ikka mitu aastat ja arsti soovitus oligi veel üks laps sünnitada. Võtsime mehega arsti juttu huumoriga ja see, et ma 36 aastaselt veel ühe pisikese tüdruku emaks sain, oli meie meelest tõesti suur ime. Nii rahulikku ja rõõmsat beebit polnud mul enne olnud. Tema pärast polnud mul ühtegi magamata ööd ja rõõmu jagus igasse päeva. Ühegi imikuga polnud me nii palju ringi seigelnud. Rõõmu toob ta siiamaani.
Väga tähtis on mulle minu mees. Nii sõbralikku, heasüdamlikku ja abivalmis inimest annab otsida. Ta on minuga kannatlik olnud. Käinud koos minuga läbi tulest ja veest ja säilitanud oma rahulikkuse. Ega see tee kerge polnud. Võttis omajagu aega kuni minust sai jälle leebe ja malbe naine. Pole ma kunagi kuulnud teda häält tõstmas või mulle etteheiteid tegemas. Eks ma olen ju olnud küllaltki isepäine ja tormakas, aga tema tasakaalukus ja heatahtlikkus on selle kompenseerinud.
Minu kodu. Olen siin elanud 28 aastat. Kõik on minu laste isa ehitatud. Olime päris noored, kui maja ehituse ette võtsime. Mäletan, et esimesel aastal sai maja katuse alla ja teisel aastal kolisime sisse. Siis ei käinud ju maja ehitus nii kiiresti nagu nüüd tehakse ja ehitusmaterjale polnud saada. Valmis me ta aga saime ja siin tunnen ma ennast väga hästi. Minu väike aed on minu maailm.

Muidugi on oluline mulle ka minu kass.
Alguses ta polnudki meie oma, aga ta pererahvas suri teineteise järel ning ta jäi kodutuks. Suure kisaga ta ühel päeval meie aeda jõudiski. Inimesi ta väga ei usaldanud ja võttis ikka mitu kuud enne, kui ta päris meie kassiks sai. Pirtsakas ja ebausklik on ta siiamaani. Valib inimesi, kellega suhelda ja erilise põlguse osaliseks saavad just meesterahvad. Imelikul kombel sai ta minu mehega kohe sõbraks, kuigi samas minu poegi ta väga ei armasta. Lemmikkoht loomulikult minu voodil valge päevateki peal.
Ükskõik, kus sa tegelikult elad, kõige tähtsam on ikkagi kodusoojus ja armastus. Kui lapsed kasvavad armastuse atmosfääris siis polegi muul väga tähtsust. Minul on selles suhtes tõesti vedanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar