Kolmapäev, 21. september 2011


Klatšimoorid.


Ilmselt on olemas teatud tüüp inimesi,
kellele meeldib teisi klatšida. Võib-olla on neil elu igav, maailm nende jaoks väike või lihtsalt liiga madal enesehinnang, et peavad teistest rääkides enda mõttetut elu elama. Kuulujuttude sisu on üsna üheülbaline, umbes selline"kes kellega käib, kes tahaks kellega käia". Loomulikult siis ka nõuanded ja õpetused, kuidas oma elu kõige paremini elada. Kindlasti on paljudel selliseid sõbrannasid ja mis veel kõige õudsem- isegi sugulasi.
Täiuslikkust ei ole kahjuks olemas ja seepärast oleme me kõik vahel ühtmoodi õnnetud ja õnnelikud. Sõpru, töökaaslasi, naabreid kadestades tasub alati mõelda, et see, mis kaugelt paistab rõõmus ja roosiline võib olla ainult kest. Reaalsus on midagi muud ja sellega peame võitlema kõik iga päev. Miks on nii, et inimene armastab suure suuga taga rääkida teiste eraelu, aga oma elu on tabuteema?
Mul on "vedanud" sellise sugulasega. Viimasel ajal olen püüdnud igati temast eemale hoida, aga kuidagi juhtume ikka kogemata kombel kokku. Mulle meeldib nädalavahetusel Nõmme turul käia. Hoian alati silmad lahti ja vaatan, et ma järjekordselt temaga kokku ei juhtu, aga millegipärast on kujunenud see juba reegliks, et ma ei saa temast ei üle ega ümber. Isegi sellel pole tähtsust kas ma lähen laupäeval või pühapäeval, hommikul või õhtul. Kevadel tegi korra ikka hinge nii täis, et saatsin ta päris labasel kombel kohe päris kaugele. Pole enne inimestega nii ebaviisakalt käitunud, aga mulle ei meeldi kui oma nina topitakse nii sügavale teiste asjadesse. Arvasin, et nüüd on natukeseks ajaks rahu, aga võta näpust. Järgmisel nädalavahetusel naeratas mulle jälle nagu kõige parem sõbranna. Olen püüdnud talle mitu korda selgeks teha, et mind ei huvita sellised teemad, aga ega ta sõnadelaviini vahele ei saa ühtegi silpi mahutada. Teda ei häiri isegi see, kui ta vatrab tund aega järjest ja mina ei ütle ühtegi lauset vahele. Vahel olen ma samal ajal lihtsalt omi mõtteid mõelnud ja lasen ta jutu kõrvust mööda.
Sellel pühapäeval järjekordselt turul viibides olin väga õnnelik, et mul õnnestus tervelt 2 korda ta eest putku panna ilma, et ta oleks mind avastanud. Liiga vara rõõmustasin. Oma ratast Nõmme keskuse eest lahti päästes, tabas mind mulle juba tuttav sõnadevalang. Vabandasin ennast sellega, et mul on väga kiire. Sain järjekordse küllakutse. Lähen ma sinna jee. On ju ka muid enesetapu võimalusi.

3 kommentaari:

  1. Kõige hullem on selliste inimeste juures veel see, et pärast kellelegi edasirääkimist lisavad nad oma mulina lõppu: aga .... ütles ka nii. kui sa oled rahulmeelselt tema mulina ära kuulanud ja sellele mitte vastu vaielnud.

    VastaKustuta
  2. Sõpru saab endale valida, aga sugulasi kahjuks mitte. Mees on aga täiesti normaalne inimene, kui naist kõrval pole.:D Kui kahekesi koos on, siis naine otsustab tema eest ka kõik ära.

    VastaKustuta
  3. Mhmh, mul ka selline sugulane. :)

    VastaKustuta