Meie orav.

Nõmme on oravate kuningriik ja nende rõõmsat hullamist ning  akrobaatilisi trikke võid vahel ennast vaatama unustadagi.
Olen imetlenud küll seda, kuidas oravad mööda kiviseina edasi-tagasi jooksevad, aga nii julget oma oravat  pole meil varem olnudki.
Märkasime juba nädalapäevad tagasi kuidas üks eriliselt suur orav meie teise korruse rühmatoa aknalauale ronis ja aknast sisse kiikas.
Ta ei kartnud isegi lapsi, kes teda läbi akna vaatama tormasid.
Hakkasime aknalauale pähkleid panema ja nüüd külastab oravapoiss meid 3 korda päevas.
Haarab pähkli esikäppade vahele, keerab meile selja ja kukub maiustama.
Kõige tähelepanuväärsem on veel see, et tema söögiajad klapivad meie laste söögiaegadega.
Vahel jõuavad lapsed küll enne sööma hakata, aga kaua ei lähe kui orav on ka  platsis.
Täna oli isegi sõbra kaasa võtnud.
Kiitlesime ühele isale, et tulgu ka vaadaku, et meil on isiklik orav. Isa aga arvas, et küllap orav mõtleb hoopis, et tal on nüüd isiklik lasteaed.