Filmielamus, mis oleks võinud olemata olla.

Lapselaps kutsus mind kinno ja loomulikult lubasin  siis temal ka meile filmi valida.
Muidugi jättis ta mulle alguses ütlemata mis   filmi me läheme vaatama ja kui kaua see kestab.
Filmivalik oli seega "Maja, mille Jack ehitas."
Ma pole midagi nii haiget ja vastikut ammu vaadanud. Palusin mitu korda filmi jooksul, et läheme minema. Oli neid küll, kes lahkusid, aga meie siiski jäime. Kõige kummalisem oli see,et saal oli haudvaikne ja viimse kohani välja müüdud. Inimesed, kes jäid  vaatasid hiirvaikselt. Mina olin vist ainuke, kes reageeris häälekalt, sest filmis oli palju selliseid kohti, mis minu  mõttemaailma lihtsalt ei mahu ja ma ei saa üldse aru kuidas üks inimene võib nii käituda.
Lugesin õhtul  Tõnu Karjatse arvustust filmi kohta ja tema arvas, et see on äärmiselt sümboolne linateos, mis on ääretult  vajalik. See pidi olema peegel meile endile. 
Mina küll ei suuda ette kujutada selliseid inimesi, kes on oma mõtlemiselt nii haiged, kes teevad selliseid tegusid ja samas leiavad, et see kõik on põhjendatud ning  õige.
Igatahes minule jäi sellest filmist mitmeks päevaks väga vastik tunne hinge. Lapselaps aga arvas, et film oli hea, sest see oli hoopis midagi teistsugust, mida ta siiamaani oli harjundud nägema ja õpetlik ka. Vot siis.
Järgmise filmi valin igatahes mina.