Esmaspäev, 3. september 2012


3 september.


Kõigepealt tahan  tervitada oma kalleid ekssugulasi ja teatada neile, et ma olen endiselt edev ja vastik vanamutt. :D Oma blogis võin ma kirjutada just seda, mida ma tunnen ja tahan ning  mul on õigus oma mõtteid väljendada. See, et mõnel  läheb minu edevusest ja rikkusest süda pahaks, on tema enda mure. Mitte keegi ei pea vägisi siia lugema tulema. Seda enam, kui siin mitte midagi ei meeldi. Ma võin siin  kirjutada kasvõi sedagi, et  olen abielus Rootsi kuningaga ja John Lennon ei surnudki tegelikult 1980-dal aastal,  vaid elab edasi ja toob mulle igal hommikul kohvi voodisse ning äratab mind  "Imaginet" lauldes. Loodan nüüd, et teie audients on lõppenud ning te lähete oma igapäevaste toimetuste juurde ja mõnel polnudki  täna sinine esmaspäev esimesest koolipäevast hoolimata.  Mina  võin aga nüüd oma ilusast päevast kirjutada ja suhelda just nende inimestega, kes mulle on olulised ja hindavad mind sellisena nagu ma oma olemuselt olen. Õnneks pole neid sugugi vähe.
Õppeaasta alguse puhul oli lasteaias täna külas mustkunstnik.  Ma tean ju küll, et kõik on lihtsalt käteosavus ja pettus, aga kui silma all hakkavad lauad lendama ja elus küülik jälle kübarast välja hüppab, siis on ikka päris uskumatu kõigest hoolimata. Laua raskust said lapsedki proovida ja lapsesuu  ei valeta. Oleks seal mingi pettus olnud, siis nad oleksid  kohe öelnud. Laud hõljus nagu õhupall mustkunstniku järel  kui ta seda linast sikutas. Kübarast looma võlumisel küsis ta  kõigepealt meie käest,  keda me tahaksime sealt välja hüppavat. Ei teagi kas ta lootis siis, et vastamegi selle traditsioonilise vastuse, et kübarast tulevad ju ikka jänesed. Kui me oleksime aga tahtnud mingit teist looma, mis siis oleks saanud?  Ta ütles, et tegelikult võib ta ka  karu meile võluda, aga siis selle väiksemat sorti-pesukaru. See polnud muidugi päris, aga oli nii ehtne ja liigutas täiesti ilma tema käte abita. Mõtlemisvõimet oli kolmveerand tunniks ja vahepeal ajas lausa marru, kui nägin asju, mis tegelikkuseses ei saaks kuidagi võimalikud olla. Kõige koomilisem oli veel naaberlasteaia õpetaja nägu, kui 1 kadunud punane pall tema peopesast välja tuli. Ta ei osanud ise ka seda seletada. Igatahes õppeaasta sai alustatud väga vahva üritusega ja neid on meil nüüd järjest tulemas. Järgmisel nädalal õppematk Aegnale.

7 kommentaari:

  1. Kahjuks jah ei saa isegi mustkunstnik aidata ühistest hetkedest kaunite ühiste mälestuste loomisel.
    Kas just niiväga lohutuseks Sulle kuivõrd teadmiseks, et ka meil jäi emapoolne pärandus kõik ühele isikule, vennale. Minu pere sai päranduseks venna laste kasvatamise ja seegi lõppes krahhiga.
    Äh, ise olin lollll :D.

    Aga jätkuvat elurõõmu Sulle. Las koerad klähvivad, karavan liigub edasi!

    VastaKustuta
  2. Aga inimene ju ikkagi loodab ja usub, et veri on paksem kui vesi ja läheb päris kaua aega enne, kui lõplikult usud et kõik on tõsi.Alateadvus ikkagi talletab seal kuskil sügavas südamesopis need armsad lapsepõlve mälestused.
    Mu mees räägib mulle kogu aeg, et ma ei saa võtta kõiki asju südamesse ja muuta neid, mis minust ei sõltu.Küllap ma pean teda kuulama ja mõtlema, et tegelikult on minu elus praegu nii palju head ja ilusat. :D

    VastaKustuta
  3. Kas ma sain su jutust õigesti aru, et sugulased loevad su blogi ja neile ei meeldi midagi?

    VastaKustuta
  4. See võtab tõesti aega, mil haavad armistuvad. Elasin samas paksema vere usus.
    Usu oma meest, sest tõesti Sinust sõltumatut muuta ei saa. Las nad olla need kes nad on. Lapsepõlve kaunid mälestused pane tallele, oli midagi helget ja head. Aga elada saad vaid ikkagi praeguses hetkes.
    Kõige parem palsam on oskus andestada. Aga see ei tähenda seda, et ka teise põse laksu ooteks ette peaksid pöörama. Lihtsalt praegu on selline eluperiood ja sellest saab ka kord välja.

    VastaKustuta
  5. Ma andestasin ju esimesel korral, aga kui 15 aasta pärast kõik kordus, siis ma enam ei suutnud ja tõmbusin lihtsalt kõrvale.Meie mehed olid omavahel juba varasest noorusest suured sõbrad ja tundsid teineteist kaua, kaua enne, kui meie nendega tutvusime.
    Just Bianka - mu sugulased loevad mu blogi ja ma sain alles paar päeva tagasi teada, kui vastik pidi siin kõik olema ja kui ülbe ja edev ma oma rikkuses olen.No mina tunnen ennast oma edevuses aga hästi.

    VastaKustuta
  6. Ma mõtlesin andestamist iseendas. Siis on kõike kergem taluda.

    VastaKustuta
  7. Küllap sul on õigus ja ma lihtsalt ei mõtle sellele enam.Ilmselt 1 kadalipp tuleb meil veel läbida, aga kui pere kokku hoiab, siis polegi see nii hull ja me võtame juba asja huumoriga.:D

    VastaKustuta