On päkapikuaeg.

Nii kerge on hädaldada iga pisiasja üle, aga  me ei saa ka siin elus kõike muuta. 
Palju lihtsam on ise midagi ära teha.
Rõõmustame ja jagame seda rõõmu teistega. 
Meie ümber on liigagi palju kurbust, aga seda kurbust saab leevendada märkamisega.
Uus saatesari  "Inglite aeg" pani mõtlema. 

Jõulud on üllatuste ja imede aeg ja kõike võib juhtuda.
Mõtlen, et minul on elus ikka väga vedanud. Mu lapsed on terved, mu lapselapsed on terved. Mul on armas kokkuhoidev pere ja hooliv elukaaslane.

Ei kujutaks küll ette, et seal tunneli lõpus poleks seda valguskiirt. Lootus sureb alati küll viimasena, aga jah....
Tegelikult aasta viimastel päevadel võiks ikkagi positiivseid mõtteid mõelda.

Minu aasta oli ka küllaltki eriline, aga ma ei saa ka öelda, et vaatamata sellele, et ma olin pool aastat aktiivsest elust eemal oleks see olnud ainult masendav ja kurb. 
Nüüd tagantjärgi leian sealt palju õpetlikku ja naljakat.
Esimene kuu tööl on juba seljataga ja olen seda aega väga nautinud. 

Vahva oli ka meie jõulupidu Metsanurmes vanas talumajas, kus saime palju huvitavat näha ja kuulda.
Öösel pikale matkarajale küll ei läinud, aga kindlasti külastame seda kohta veel ja siis kõnnime ka kõik rajad läbi.

Jõulukuusk on ehitud. Nagu ikka tulevad lapsed peredega ka sellel aastal kõik koju jõuluõhtut veetma ja nüüd on meid juba 13.

Soovin kõigile jõulurahu südamesse. 
Et keegi ei peaks selle päeval üksi olema.
Et süda elaks ja rõõm oleks teie hinges.

Imede aega teile kullakallid selles imelises inimeseks olemises.