Tütre juures Läänemaal.

Laupäev 23 aprill 2011

Kuna väimehel oli ümmargune sünnipäev, siis otsustasime jüripäevaks tütre juurde Läänemaale sõita. Muidugi oli vaja ju ka väikene 25 kilone sülekoer ja lapselapsed üle vaadata.
Viimased kilomeetrid tütre juurde on täiesti inimtühjad ja nooremal oli hea oma sõiduoskust harjutada. Tegelikult sõidab ta nagu kogenud autojuht nii, et võiks mõnelegi silmad ette teha. Kindel ja rahulik nagu oleks juba aastaid ainult rooli keeranudki.
Loomulikult oli pisike sülekoer jälle kasvanud, aga sülle mahtus ta sellegipoolest. Endiselt pehme ja nunnu-maailma armsam koer. Naljakas oli vaadata kuidas nad taksiga kahekesi mängisid. Üks kadus teisele täpselt sina kõhu alla ära, aga lõbus oli neil sellegipoolest.
Vaatasime jälle kõik tütre pere valdused üle. Ma ei väsi kunagi imestamast, millega nad jälle hakkama on saanud, aga seda peab ise nägema sest kirjeldamisest üksi on vähe.
Ilmad olid õnneks nii päikeselised, et tuppa ei tahtnudki minna. Õues oli ka tegemist küllaga. Sai batuudil hüpata, ratastega matkamas käidud ja grillitud. Muidugi nõudsid ka koerad kogu aeg tähelepanu. Sai siis nendega ka nõrkemiseni müratud.
Imestasin kuidas mu 3 aastane lapselaps trelliga kruvisid laua sisse lasi. Nii asjalik ja tõsine. Minul hakkas küll natuke hirm. Ei tea kas mina oleksin lubanud, aga eks ta ole ju oma vanemate kõrvalt kõike õppinud. Kindlasti kasvab temast üks tõsine töömees.
Vahva aeg sai otsa. Tuli jälle kodutee rataste alla võtta.
Mitu puhkepäeva veel ees.