Pühapäev, 19. aprill 2020

Oli kord...

Täna on  see päev kui ma peaksin su lendu laskma nagu ööliblika.
Kustutama telefonist su numbri ja sõnumid.
Viimasele jäigi vastus saamata. 

Hommikul ärgates on siiani esimene  mõte, et peaksin sulle helistama ja küsima kuidas su öö möödus? 
Kas said ikka magada ja oled juba hommikust söönud? 
Nii lihtsad ja enesestmõistetavad küsimused, aga tähtsad ja olulised.

Ma pole kunagi tahtnud selle peale mõelnud, et tegelikult ei saa me üksteise ellu päriseks tulla ja jäädagi. Igaks asjaks on oma aeg ja kes peab minema, see läheb.
Ma ei teagi kas ma olen veel selleks valmis, et sinust lõplikult lahti lasta.  30 aastat mu elust olid sa olemas ja praegu tundub, et ma vajaksin  kedagi, kes nõeluks kinni kõik need augud, et minust saaks jälle üks tervik.

Inimest minema lasta pole kerge, aga miski pole  jääv ja keegi pole kellegi omand.
Tulek ega minek polegi me endi teha vaid tähtis on hoopis see, mis jääb sinna vahele.

Sinuga koos ei kõhelnud ma kordagi kui me koos 20 lapsega sõitsime rongiga Paldiskisse või läksime Kadriorgu kevadet avastama. Me olime üks tiim. Me saime teineteise peale loota ja me mõtlesime ühtemoodi.
Nii pole ma enam ammu tundnud.
On ääretult valus, aga seda ei saa enam muuta.


Tahan tänada sind, et sa tulid minu ellu. 
Tahan tänada et sain sind tundma õppida ja sinuga koos töötada. 
Tahan tänada  iga naeratuse, hea sõna  ja koosveedetud aja eest. 
Jääd alati minu südamesse elama.

2 kommentaari: