neljapäev, 14. juuli 2011




Minu õunapuud.







Kui me mehega 1982 aasta mais maja hakkasime ehitama, siis esimese asjana istutasime aeda 3 õunapuud.
Liivi kuldrenett, krameri tuviõun ja tellissaar. Millegipärast ei tahtnud tuviõun üldse kasvada ja järgmiseks kevadeks teda enam ei olnudki. Kuldrenett vindus veel mitmed aastad ja siis ühel kevadel oli ta nii vähki täis, et enam elulootust ei olnudki.Tohterdasime küll nagu oskasime, aga asja tast ei saanud.
Lugesin, et vähki haigestuvad stressis puud. Neil on kas vale istutuskoht või on tüvi korduvalt vigastatud. Polnud kuulnudki, et puud võivad ka stressis olla. Arvasin, et see rohkem inimeste ja loomade probleem. Naabrinaine lohutas, et sellisel pinnasel ei tahagi puud hästi kasvada, palju veesooni. Kolmas puu tellissaar kasvas aga jõudsasti. Temaga olid aga isemoodi lood. Algul pügas teda minu mees. Mida rohkem ta pügas, seda tihedamaks läks. Kutsusime siis juba targemaid seda tööd tegema. Spetsialistid käisid pügamas, aga mida rohkem tagasi lõigati, seda suuremaks ja lopsakamaks läks. Kasvatas järjest suuremaid vesivõsusid ja piike. Peale pügamist nägi välja nagu hiiglaslik bonsai. Lõpuks lõime käega, sest õunu ju ka ei olnud, kuigi õitses igal kevadel just nii nagu oleks see ta viimane. Alles .4 aastat tagasi oli tal esimene rikkalik õunasaak. Õunu oli nii palju, et ei osanud nendega enam midagi peale hakata. Tegin mahla, kompotti, jagasin sõpradele ja pakkisin kastidesse. Neid jätkus kuni jõuludeni. Oleks ilmselt veelgi jätkunud, aga kippusid mädanema minema. Korjasin ju enamuse ka puu alt. Rohkem pole puud enam püganud. Pügajat enam pole ja mina pole seda enda ülesandeks võtnud.
Nüüd täna oma aias toimetades märkasin, et puu on hakanud peremehetsema. Seisab keset mu aeda oksad harali ja ei saa tast ei üle ega ümber. Nagu suur päevavari. Muidugi võib teda ka istepingina kasutada. Hea vilus jalgu kõlgutada. Kõlgutasin ise ka, aga pilti ei hakanud siia panema, sest mine sa tea kuidas sellesse suhtutakse. Vanaema õunapuu otsas. See on ju tore raamat küll, aga kas päriselt ka nii sobib.
Alles ma lugesin artiklit kus ämm kutsuti lapsi hoidma ja tema võttis sõbrantsi kaasa. Jõid siis kahekesi veini ja vaatasid pornot. Lastel oli omapead lõbu laialt. Terve nett oli halvustavaid komme täis, et vaat kus alles mutid välja mõtlesid. Ei julgenud piiksatadagi, et kõik vanaemad ju ei pea mutid olema. Mina sain ka esimest korda vanaemaks oma 40-dal sünnipäeval. Nüüd peame koos sünnipäevi, oleme sõbrad ja teeme vahvaid asju.












Panin natuke õisi ka . Õunapuu ju nii roheline.







4 kommentaari:

  1. AITÄH kommentaari eest ,tulin vastuvisiidile. Olen laisk olnud, pole palju lugemas käinud,aga nüüd olen siin ja loen, nii huvitav jutt. Olen samal arvamusel,et internetis, blogdes võib kõike juhtuda ,oleneb inimesest, kes loeb, ma ise ei kirjuta õelaid komentaare kunagi, kui ei meeldi siis ei kirjutagi ..... mis ikka teisi solvata ... pole viisakas ...
    Väga huvitav jutt õunapuudest ...pildid ka armsad ja muidugi lapselapsed on meile kõige armsamad ..Kõike head Teile!

    VastaKustuta
  2. Tänan Nataly.Imetlen kogu aeg pilte ja kaarte. Midagi nii lusat ei oska küll järgi teha.

    VastaKustuta
  3. huvitavad mõtted, äkki tõesti vajas see puu erilist poputamist ja nüüd laiutab

    VastaKustuta
  4. Mida edasi, seda kitsamaks mul aias jääb. Vaatasin tõesti juba kriitilise pilguga millised oksad peaksin ära saagima. Toed panin ka alla, sest oksad vajuvad maani ja õunu on jälle nii palju. Kui need kõik veel suureks ka kasvavad, siis-oi seda rõõmu.

    VastaKustuta